How do you hold a moonbeam in your hand?

"How do you hold a moonbeam in your hand?"

from The Sound of Music

Imeline.

Ajatu aeg

aeg ei ole lineaarne
ajaränd on võimalik
aeg on aegumatu aare
kõik on ühtne olevik
meie aeg on illusoorne
hetke järel kulgeb hetk
tulevikku hardalt loome
aeg on määratuste retk

Kristel Põld

R. Descartes, „Hinge tundmused“

Selle raamatu lehtedele olin sunnitud tegema mitmeid märkmeid „ei nõustu“. Hetkel ei hakka ma pikemalt põhjendama siin oma mittenõustumisi. Kunagi ehk põhjendan pikemalt oma maailmanägemust. Siiski minu blogi lugejatele mõtlemiseks toon välja mõned väited, millega ma käigupealt ei nõustu:

-         Surm ei saabu mitte kunagi hinge puudumise tõttu, vaid ainult põhjusel, et mõni oluline kehaosa lakkab toimimast.

-         Kadedust saab tunda üksnes vara puhul.

-         Loomadel ei ole hinge.

Aga nüüd ülevaade Drescartes`i mõtetest ja olulisematest tundmustest.

Kõike uut, mis toimub või juhtub, kutsuvad filosoofid subjekti puhul, kellele see juhtub, tundmuseks, ning juhtuva tekitaja puhul tegevuseks. See, mis hinges on tundmus, on ühtlasi kehas tegevus. Kõik see, mis on meis ja mida mitte kuidagi ei saa pidada kehale kuuluvaks, tuleb omistada hingele.

Eluvaimud

Lihaste kõik liikumised ja kõik meeled sõltuvad närvidest, mis on nagu väikesed niidid või torud, mis kõik lähtuvad ajust ning sisaldavad, nagu ajugi, teatavat õhku või väga kerget tuult, mida nimetatakse eluvaimudeks. Seni kuni elame, on meie südames pidev soojus, mis on teatavat liiki tuli, mida soontes voolav veri südames hoiab, ning see tuli ongi meie ihuliikmete kõikide liikumiste kehaline printsiip. Südames soojuse hõrendatud vere kõige elavamad ja peenemad osad sisenevad lakkamatult suures koguses aju õõntesse. Just need vere väga peened osad moodustavadki eluvaimud. Need osakesed, mida Descartes nimetab vaimudeks, on tegelikult üksnes kehad, ning neil ei ole mitte mingeid muid omadusi peale selle, et nad on väga väikesed ja liiguvad väga kiiresti, nagu tõrvikust tõusva leegi osad. Poorid juhivad neid närvidesse ning sealt edasi lihastesse, mille abil nad liigutavad keha kõikidel võimalikel erinevatel viisidel.

Hinge funktsioonid

Hingele saame omistada vaid oma mõtted, mis on peamiselt kahte liiki, nimelt, ühed on hinge tegevused ja teised on hinge tundmused. Hinge tegevused on kõik tahtmised, sest kogemuse kohaselt tulevad need otse hingest ning näivad sõltuvat üksnes hingest. Seevastu hinge tundmusteks võib nimetada üldiselt kõiksuguseid tajusid või teadmisi meie sees, sest sageli ei ole mitte hing see, mis teeb need niisugusteks, nagu need on, vaid hing saab need alati asjadelt, mida need esitavad.

Keha põhjustatud kujutlused erinevad hinge põhjustatud kujutlustest selle poolest, et tahe ei tegele nende moodustamisega üldse. Seepärast ei saa neid paigutada ka hinge tegevuste hulka. Näiteks une pettekujutelmad, ärkveloleku-unelused.

Tajud, mida seostame oma keha või mõne kehaosaga, on need, mida meis kutsuvad esile nälg, janu ja teised loomulikud isud. Tajud, mida seostame üksnes hingega, on need, mille tagajärgi tunneme otsekui ainult hinges endas ning millele ei leidu enamasti mingit lähipõjust, millega neid saaks seostada. Näiteks rõõm, viha.

Hing kehas

Hing on ühenduses keha kõikide osadega.

Hingel ei ole vähimatki seost ulatuse, mõõtmete ega kehal moodustuva aine omadustega, vaid üksnes keha elundite tervikliku kokkuseatusega. Mõne kehaosa äralõikamine ei tee hinge väiksemaks, küll aga eraldub hing kehast, kui elundite terviklik ülesehitus ära laguneb.

Kehaosa, milles hing vahetult oma funktsioone täidab, on tilluke nääre, mis paikneb ajuolluse keskel ning ripub juha kohal, mille kaudu eesmiste ajuõõnte vaimud on ühenduses tagumiste ajuõõnte vaimudega. Vaimudel on võimalik seda nääret liigutada sama paljudel erinevatel viisidel, kui on objektidel aistitavaid erinevusi. Kuid tillukest nääret saab mitut moodi liigutada ka hing, mis oma loomu poolest võtab vastu niisama palju erinevaid muljeid, kui palju toimub erinevaid liikumisi selles näärmes. Ja keha masin omakorda on kokku pandud nii, et tarvitseb hingel või mistahel muul põhjusel seda nääret mingit moodi liigutada, kui nääre juba tõukab ümbritsevaid vaime aju pooridesse, kust vaimud närvide kaudu juhitakse lihastesse, mis panevad ihuliikmed liikuma.

Tundmuste peamine mõju

Tundmuste peamine mõju inimestele seisneb selles, et nad virgutavad hinge ja seavad ta tahtma asju, milleks tundmused nende inimeste kehasid ette valmistavad. Nõnda virgutab hirmutunne kehas põgenemistahet ja uljusetunne võitlemistahet jne.

Hinge võim keha üle

Hinges tuleb eristada hinge tegevusi, see tähendab tahtmisi, ja hinge tundmusi (kõiksugused tajud). Tahtmised on täielikult hinge võimuses ning keha saab üksnes kaudselt muuta, tundmused sõltuvad aga täielikult neid tekitavatest tegevustest ning hing saab neid üksnes kaudselt muuta (v.a, kui ta ise on nende põhjus). Ja hinge kogu tegevus seisneb selles, et ainuüksi millegi tahtmisega paneb ta endaga tihedalt seotud tillukese näärme liikuma täpselt nõnda, nagu on selle tahtmise täitmiseks tarvis.

Kõikidest kõige nõrgemad on hinged, kelle tahe ei kavatsegi järgida kindlaid otsuseid, vaid lasevad end kogu aeg kaasa kiskuda hetketundmustel. Ei ole olemas nii nõrka hinge, mis õigesti juhituna ei võiks oma tundmuste üle täielikku võimu saavutada.

Tundmuste kasulikkus

Kõikide tundmuste kasulikkus seisneb üksnes selles, et need panevad hinge tahtma asju, mille kasulikkuse loodus meile ette ütleb, ning lasevad hingel tolles tahtmises kindlaks jääda. Niisamuti paneb vaimude liikumine, mis tavaliselt tundmusi põhjustab, keha sooritama liigutusi, mida nõuab nende asjade teostamine.

On olemas vaid kuus algtundmust

Nendeks on imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus; kõik ülejäänud on mõnest neist kuuest kokku pandud või on nad nende liigid.

Imestus on hinge äkiline üllatus, mille tõttu hing hakkab tähelepanelikult vaatlema objekte, mis näivad talle haruldased ja erakordsed. See on kasulik selle poolest, et nõnda saame teada ja jätame meelde asju, mida me varem ei teadnud.

Armastus on vaimude liikumisest tingitud hingeliigutus, mis ergutab hinge talle sobivatena näivate objektidega tahtlikult ühinema. Viha on vaimude liikumisest tingitud hingeliigutus, mis ajendab hinge soovima olla eraldi objektidest, mis talle kahjulikud näivad. Iha tundmus on vaimude põhjustatud hingeerutus, mis seab hinge tahtma tulevikus asju, mida hing enesele sobivana kujutleb. Rõõm on meeldiv hingeliigutus, mis seisneb naudingus, mille hing saab heast, mida aju muljed esitavad talle tema enda omana. Ja selle aja kohta, mil hing ei tunne talle kuuluvatest hüvedest mingit rõõmu, võib öelda, et hing naudib hüvesid niisama vähe nagu siis, kui neid tema valduses ei olegi. Kurbus on ebameeldiv jõuetus, mis seisneb ebamugavuses, mida hingele tekitab halbus või puudus, mida aju muljed hingele tema enda omana esitavad.

Kõik need tundmused kuuluvad keha juurde ning on hingele antud sedavõrd, kuivõrd hing on kehaga ühenduses. Sel moel on nende loomulik otstarve ergutada hinge nõustuma ja kaasa aitama tegevusele, mis võib teenida kas keha säilitamise või keha täiustamise ülesannet.

Keha on meie vähem tähtis osa, seetõttu tulebki tundmusi vaadelda peamiselt hinge juurde kuuluvatena.

Vihast

Vihaga kaasneb alati kurbus, sest halb on ju ainult ilmajäämine, mistõttu halba ei saa kujutleda mingi reaalse aluseta, mis seda halba endas kätkeb. Ei ole olemas midagi reaalset, milles ei leiduks vähimatki head, ja järelikult eemaldab viha meid ühtlasi heast, millega see halb on ühenduses. Ja kui millestki heast ilmajäämist esitatakse hingele tema enda puudusena, siis see kutsubki hinges esile kurbust. Igast vihkamisest võib leida midagi, mis meid kurvastab.

Saatusest

Kõike juhib jumalik ettemääratus, mille igavene otsus on sedavõrd eksimatu ja vääramatu, et peame mõtlema – välja arvatud neis asjus, mis sellesama otsuse tahtel sõltuvad vabast tahtest –, et kõik, mis meile juhtub, on paratamatu ja otsekui saatuslik, mistõttu me ei saa ka ilma eksitusse sattumata soovida, et see juhtuks teisiti.

Eneseaustus ja õilsus

Üksainus asi, mis võib meie eneseaustust õiglaselt põhjendada, on vaba tahte kasutamine ja oma tahtmiste valitsemine. Vaba tahe muudab meid mõneti Jumala sarnaseks, tehes meist iseenda isandad, kui me vaid lodevusest ei kaota õigusi, mida see meile annab.

Tõeline õilsus seisneb selles, et inimene tunneb endas kindlalt ja püsivalt kehtivat otsust oma vaba tahet õigesti kasutada, teisisõnu, et tal jätkub alati tahet käsile võtta ja teoks teha asju, mida ta kõige õigemaks peab.

Kahjurõõm

Kahjurõõm on rõõmu liik, millesse on segatud viha. Kahjurõõm tekib siis, kui märkame, et mõni väike häda on tabanud kedagi, kes meie arvates seda just väärib. Kõige puudulikumad on tavaliselt kõige kahjurõõmsamad. Inimesed, keda on avalikult alandatud, kipuvad eriti kahjurõõmu tundma.

Kadedus

Kadedus kui tundmus on kurbuse liik, millesse on segatud viha, mis tuleb sellest, et näeme midagi head juhtuvat inimesele, kes meie arvates seda ei vääri. Juhul, kui me sama hüve endale ihkame, aga ei saa, sest seda valdavad vähem väärilised isikud, muutub meie kadedus veelgi ägedamaks. Ükski pahe ei riku inimeste õnnetunnet rohkem kui kadedus. Sest need, kes on kadedusega määritud, piinlevad eelkõige ise ning lisaks rikuvad jõudumööda ka teiste head tuju.

Häbematus

Häbematust põhjustab peamiselt see, kui inimesel tuleb korduvalt kogeda ränka alandamist. Kui inimene on tunda saanud mitut avalikku alandust, leiab ta pärast seda, et on au kaotanud ja on kõigi põlu all. Häbematuks muutub ta siis, kui ta mõõdab head ja halba pelgalt kehaliste mugavuste järgi, sest ta saab aru, et kehalisi mugavusi võib nautida ka pärast alandusi. Teinekord isegi paremini, sest siis on ta vaba paljudest sundustest, milleks au teda varem kohustas. Ja kui ta ebasoosingusse sattudes kaotab ka vara, siis leidub härdameelseid, kes talle seda annavad.

Maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes tundmustest.

Tarkus on kasulik peamiselt selle poolest, et õpetab meid oma tundmuste isandaks saama ning nende üle osavalt valitsema, et nende põhjustatud hädad osutuvad päris talutavateks ning me isegi tunneme neist rõõmu.

 

Naistest

Naine on iidsete vägede tütar,

armuhaluga kodukest kütab.

Kuldse kuusõõri kõikvõimas õde,

tunnetuslik meel tajub salajast tõde.

Aegade tarkuse jumalanna,

püha elu ustav kandja.

Pehmes tuules tantsisklev õis,

õrnalt teda vaid puudutada võib.

Naiselik süda on tunnete ookean,

põhjani ausust kõigilt ta ootab.

Hoida kui oskate õrnemat sugu,

õnnelik on teie elulugu. 

Kristel Põld

Valgus

Aegade rännaku pimedal teel
sammun ma kindlalt, sest julge on meel.
Vahel sajab vihma ja paugutab äike,
kuid pilvede taga on alati päike.

Päevatäht korraga ilmutab taevas,

märgata mind võite teereisil naermas.
Enam ei kohuta süngeimgi pilv,
päike on väljas, on klaarunud ilm.

Vaid päikesetuli ei näita mul´ teed,

midagi võimsamat abiks on veel.
Valguse palee asub hingelises sopis,
tukslev süda kiiri üle keha klopib.

Väline pimedus teelt mind ei aja,

sisemine päikene valgustab rada.
Nii olen julge ma aegade rännul,
valgus on alati pidanud sammu.

Kristel Põld