Kargel sügiskoidul sammun härmaehteis põlluteel
Varvas külmetab, kui katsun, süda aga sooja teeb
Üle põllu kuldset metsa paitab päiksekiir
Kauguses veel laiumas on habras udupiir
Mõtteist pea on vabaks saanud, naudin end ses
tühjuses
Värskes õhus põlluveerel sulandun ma ühtsuseks
Mind ei ole, olen kõiksus – niivõrd lihtne olla on
Siirast rõõmu olemisest rohkelt tunda on
Sügistaevas lendvad linnud rännuteele asuvad
Varvas külmetab, kui katsun, süda aga sooja teeb
Hing lubanud on alasti ses kaunis looduses
Harmooniline olemine ongi õige tee
Kristel Põld
