Nietzsche
Jumal on loov, piiranguteta inimene. Loov inimene määrab loovalt tegutsedes oma
piirid ja seadused, leiab oma moraali – loovalt tegutsedes peab ta uskuma, et
on kõrgel, uskuma oma ülimuslikkusesse.
Nietzsche üliinimene on metafoor, millega
kujundliku keele meister tahab väljendada inimsuse ideaali. Üliinimlikkus ei
ole omadus, mida saab täielikult saavutada. See on eesmärk ja ideaal, mille
suunas liigutakse. Üliinimene esindab Nietzschele autentset, puhast inimsust ja
kõiki neid omadusi, mis inimesest inimese teevad. Need omadused on väärtuste ja
tähenduste l o o m i ne, üha uute ja
uute tõlgenduste sünnitamine ja iseenda ületamine. Nietzsche seob inimeseks
olemise inimsuse pideva arenemise, loovuse, üliinimese mõistega. „Vaata,“ ütles
ta „mina olen see, mis peab alati ennast võitma.“ „Seal korjasin ma teelt üles sõna üliinimene
ja et inimene on miski, mis peab saama võidetud.“ Just sellepärast, et Jumal on
surnud, on üliinimene võimalik. Inimene võib olla iseenda jumal ja siis selle
jumala võita. Nietzsche otsib sõltumatut ja iseteadvat, loovat kultuuriinimest,
kelle saatust juhib tema enda tahe ja kes pöörab ajaloo enda võiduks.
Inimene
sünnib inimesena alles siis, kui ta võtab enda kanda selle ülesande, mis oli
varem reserveeritud Jumalale – alles siis, kui ta loob ise oma väärtused.
Inimene on hindaja ja hindamine on loomine. Alles hinnangus selgub väärtus –
ilma hindamiseta oleks olemasolu kui tühi pähklikoor.
Nietzsche
jaoks esindab ristiusu jumal moraalset vampirismi, mis inimesest vere välja
imeb. Wagner järgis ristiusku ja tõstis pilgu taevariigi poole, mis mõeldi
välja selleks, et muuta tühiseks see a i
n u s maailm, mis on olemas. Ristiusk
esindab ja edendab elukartust, ta häbeneb inimest. Nietzschele õpetab ristiusk
õpetust, mis keelab inimesele tema peamise väärtuse, uhkuse, väärikuse.
Ristiusk on enesehävitamise õpetus. Seda on patu mõiste, seda on süü mõiste,
seda on jutud halastusest. Ristiusk rõhutab alandlikkust, kuulekust,
enesesalgamist – ristiusk muudab inimese väikeseks. Ristiusu viga: ta kuulutab
valmisolevaid, jumalikuks tõstetud väärtusi. Kuid mingeid absoluutseid
väärtusi, mingeid juba ette kindlaid tähendusi – mingit metafüüsiliselt antud
elu alust ei ole. See veendumus on Nietzsche kultuurikriitika alus.
Alandlikkus, kristlik ohvrimeelne armastus, ebaisekus on näited Euroopa
väärtustest, mis takistavad loovat tahet, sest nad põhinevad väljastpoolt antud
maailmakorraldusel. Kaastunne, ühtmoodi armastus kõikide inimeste vastu,
võrdsus – Nietzche pilkab neid julmalt ja liialdades, sest nad eitavad elu. Ühegi
valmis reeglistiku alt ei saa kasvada välja see salapärane paatos, see üha uute
avaruste igatsus vaimusfääris, üha kõrgemate, haruldasemate, kaugemate,
suurejoonelisemate, sisukamate seisundite loomine, ühesõnaga just inimesele
iseloomuliku rõhutamine, inimese pidev „enesevõitmine“. Nietzsche paljastab
inimese loomalikud tasandid ja annab neile koha oma analüüsi keskpunktis.
Vaistud, kired, hirmud on olemas, võimutahe on olemas, inimese pime pool on
olemas. Selle asemel, et seda eitada, selle asemel, et seda häbeneda, nagu
ristiusk kutsub tegema, peab inimene oma loomalikud tasandid kasutusele võtma.
Kired, vaistud ja seksuaalsus on – nagu mõistuski – eelkõige vahendid. Et
inimene võiks öelda jah, peab tal olema võimalus ka keelduda; vastandpoolustest
lähtuvad väärtused sünnitavad teineteist. Igasugune kasv tuleb nähtavale, kui
ta endale tugevat vastast – või probleemi – otsib. Seepärast on valul ja
kannatusel, elu pimedal poolel oma koht ja ülesanne: temadki teenivad
võimutahtelist elu.
Teistest
kõrgemateks motiivideks peab Nietzsche võimutahet, millele ta rajab oma
maailmaseletuse. Elu on võimutahe – inimsus – ja ilma selleta elu ei ole.
Seksuaalsus on Nietzschel üks võimutahte ilmnemisvorm. Võimutahe ilmneb jõuna. „Sakslased
arvavad, et j õ u d peab end ilmutama karmuses ja julmuses; siis
on nad rahul ja imetlust täis: nad on korraga lahti saanud oma haletsusväärsest
nõrkusest ja tundlikkusest, pühendunult naudivad nad t e r r o r i t. Nad ei suuda mõista, et
leebuses ja vaikuses on j õ u d. Nad ei
näe Goethe jõudu ...“
Nietzsche
jaoks mingit lõplikku tõde, lõplikku filosoofiat ei ole. Kõik on tõlgendus.
Absoluutsus ei ole võimalik. Iga tõde on tõde mingist vaatepunktist. Nietzsche
lähtub taju kohta teada olevatest tõsiasjadest. Inimlik taust – tunded,
laiskus, harjumus – annavad oma alltooni igasugusele tegevusele, ka tajule.
Silmadele on mugavam korrata olukorraga juba sobivat tihti nähtud pilti, kui
panna tähele seda, mis mõnes muljes on muust erinev ja uus. Pole mingit muud
tunnetust kui subjekti enda vaatepunkti paksult ülevõõbatu. On vaid
tõlgendused, on vaid perspektiivid, on vaid soovidesse ja tahtesse mähkunud
inimloom, kes pidevalt loob oma reaalsust.
Teadmine
koosneb uskumustest, millest on kasu. Just sellepärast ei ole meelte moonutused
tunnetusele ohtlikud. Meie meel moonutab ja peabki moonutama; sel pole mingit
tähtsust, sest tõhusus, kasulikkus ja evotsiooniline väärtus on ainus, mis
loeb. „Küsimus on selles, mil määral otsus on elu edendav, elu hoidev, liiki
säilitav, võib-olla isegi liiki parandav“; kui inimene ei lubaks loogilistel
fiktsioonidel kehtida, kui ta ei mõõdaks reaalsust iseendaga samastuva, puhtalt
väljamõeldud maailmaga võrreldes, ei suudaks inimene elada. „Loobumine
ekslikest hinnangutest oleks loobumine elust, elu eitamine“. Üksikinimeste ülimuslikkus – ülimuslikkus ka
iseenda suhtes, pidev iseenda võitmine, selle enese, mis on praegu suurem kui
hetk tagasi – see on Nietzsche tõde.
Allikas:
E. Saarinen. Filosoofia ajalugu. Tipult tipule Sokratesest Marxini.
