ELEKTRI POOLT
IMELISEKS MUUDETUD MAAILM
|
Kes iganes soovib meie
aja suurust täielikult mõista, peaks uurima elektri arengu ajalugu. See on
põnevam kui mistahes lugu 1001 öö muinasjuttudest ja algas kaua enne meie
ajaarvamise algust, siis kui Thales, Theophrastus (Teofrastus) ja Plinius
kirjeldasid, millised maagilised omadused on elektronil – väärtuslikul ainel,
mida tunneme merevaigu nime alla ja mis antiikmütoloogia kohaselt kujutas
endast päikesejumal Heliose tütre Heliadese puhtaid pisaraid, mida ta valas,
kui tema vend, õnnetu uljaspäine Phaeton püüdis isa päikesevankrit juhtida ja
äärepealt kõik maa pealt ära põletas. Kreeklaste elavale kujutlusvõimele oli
rohkem kui omane omistada üleloomulikele nähtustele müstilisi omadusi, anda
merevaigule nii elu kui ka hing.
Kas nad uskusid sellesse ka päriselt või oli tegemist pelgalt
poeetilise tõlgendusega, on tänini küsimusmärgi all. Sel ajal uskusid paljud
kõige helgemad pead, et pärlid on elavad ja muutuvad sooja inimkehaga
kokkupuutumisel säravamaks ja kaunimaks. Samuti uskusid teadusemehed, et
kristallid on elavad olendid ja pärast seda, kui professor Jgadis Chunder
Bose tõestas terve seeria tähelepanuväärsete katsetega, et elutu aine
reageerib sellistele välistele ärritustele nagu taimsed kiud ja loomsed koed,
nähti sellisena kogu universumi.
Antiigiaja
ebausklikke tõekspidamisi, kui need üldse sellised olid, ei saa seetõttu
pidada piiratuse tõendiks ja seda, kui palju tollal elektrist tegelikult teati,
võime ainult oletada. Huvipakkuv on fakt, et antiikinimesed kasutasid
elektriraid ja torpeedokala elektroteraapiaks. Mõnedel vanadel müntidel on
kujutatud kaksiktähte või –sädet, mille võiks olla tekitanud galvaaniline
patarei. On säilinud tõendeid, ehkki neid pole just palju, mille iseloom
annab põhjust uskuda, et vähestel pühendatutel oli merevaigu-nähtusest ka sügavam
arusaamine. Kui mainida vaid üht, siis tuleb ütelda, et Mooses oli praktilise
ja oskusliku elektrikuna väga palju oma ajast ees. Piiblis on täpselt ja
üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas ta valmistas seadme, milles õhu
hõõrdumine siidikardinate vastu tekitas elektri, mis koguti kondensaatorina
toimivasse laekasse. On täiesti usutav, et Aaroni pojad tappis kõrgepingelöök,
ja et vanade roomlaste vesta tuli põles elektril. Tollased insenerid pidid
tundma rihmülekannet ja on raske mõista, kuidas neil jäi rohke staatilise elektri
tekkimine kahe silma vahele. Soodsate atmosfääritingimuste korral muutub rihm
dünaamiliseks generaatoriks, mis saab hakkama mitme hämmastava asjaga. Olen ise
rihma tekitatud ja tinakarpi varutud elektri abil süüdanud hõõglampe,
käitanud mootoreid ja teinud teisi võrdselt põnevaid eksperimente.
Võib julgelt
oletada, et vana-aja filosoofid teadsid sellest varjatud jõust nii mõndagi,
imestama paneb hoopis fakt, et kulus kaks tuhat aastat, enne kui William
Gilbert avaldas 1600. aastal oma kuulsa uurimuse - esimese teadusliku
traktaadi elektri ja magnetismi kohta maailmas. Mingil määral on see pikk
vaikuse ja ebaproduktiivsuse periood seletatav. Õppimine oli väheste valitute
privileeg ja informatsiooni valvati kiivalt. Infovahetus oli keeruline ja
aeglane, üksteisest suurte vahemaadega eraldatud uurijatel oli raske ühisele
arusaamisele jõuda. Lisaks võib öelda, et selle aja uurijad ei olnud
huvitatud praktilistest rakendustest, nad elasid ja võitlesid abstraktsete
põhimõtete, uskumuste, traditsioonide ja ideaalide eest. Gilberti ajal polnud
inimkond oluliselt muutunud, siiski oli tema selgel õpetusel oma aja
õpetlaste mõtteviisile kaugeleulatuv mõju. Üksteise järel valmistati kiiresti
erinevaid hõõrdemasinaid, eksperimentide ja vaatluste arv mitmekordistus.
Järk-järgult taandusid hirm ja ebausk teadusliku kaemuse ees ja 1745 erutas
kogu maailma uudis, et Kleist ja Leyden suutsid vangistada selle hirmutava
nähtuse purki, kust välja pääsedes see tegi vihase plõksu ja ilmutas kartustäratavat
jõudu. Kondensaator, võib-olla kõige imepärasem kõigist elektrilistest
riistapuudest, oli sündinud.
Järgneva
neljakümne aasta jooksul tehti teaduses kaks hiiglaslikku hüpet. Üks siis,
kui Benjamin Franklin tõestas merevaigu õrna hinge ja aukartust äratava
Jupiteri vöö põhimõttelise identsuse, teine siis, kui Galvany ja Volta lõid esimese
keemilise vooluallika (patarei), millest maagilist fluidumi sai piiramatus
koguses. Järgnevad nelikümmend aastat olid veel viljakamad. Oersted liikus
suure sammu edasi indutseerides (juhtides) magnetnõela elektrivoolu abil,
Arago ehitas elektromagneti, Seebeck termopaari ja kõige krooniks teatas Faraday
1831. aastal, et tal õnnestus saada elektrit magnetist. Sellega avastas ta
suurepärase masina, dünamo tööprintsiibi ja pani aluse tervele uuele
teadusliku uurimuse ja praktiliste rakenduste ajastule.
Sellest
ajast peale on hindamatu väärtusega leiutised järgnenud üksteisele hämmastava
kiirusega. Möödunud 84 aasta jooksul on tekkinud telegraaf, telefon,
fonograaf, hõõglamp, induktsioonmootor, ostsillaator, röntgenkiired, raadio,
juhtmevaba side ja palju teisi revolutsioonilisi avastusi ja leiutisi,
merevaigus ja magnetiidis pesitsevad saladuslikud tegijad on muutetud
kükloopiliseks (hiiglaslikuks) jõuks, mis keerutab progressi ratast üha
kasvava kiirusega. See on lühidalt kokkuvõttes elektri muinasjutt Thalesist
tänapäevani. Võimatu on teoks saanud, kõige metsikumad unistused ületatud ja hämmeldunud
maailma ees seisab küsimus: mis saab edasi?
SÖES JA
RAUAS PEITUVAD VÕIMALUSED
Paljud ennast leiutajaks pidada tahtvad äpardujad vabandavad end kahetsedes, et on sündinud ajajärgul, mil kõik on juba olemas ja teha pole jäänud midagi. See vigane arusaam, et areng toob kaasa uute leiutuste tegemise võimaluse vähenemise, on ootamatult levinud. Tegelikkuses on kõik otse vastupidi. Kõige õigemini on seda väljendanud Spenser, kui ta võrdles tsivilisatsiooni valgussõõriga, mille lamp heidab ümbritsevasse pimedusse. Mida heledam on lamp ja suurem valgusering, seda pikem on valguse ja pimeduse piirjoon. On paradoksaalne, aga sellele vaatamata õige, väita et mida rohkem me teame, seda teadmatumad me oleme selle sõna absoluutses tähenduses, sest ainult läbi teadmise saame me aru oma piiratusest. Intellektuaalse arengu kõige tänuväärsemaks tulemuseks on sellega kaasnevate uute ja suuremate väljavaadete pidev avanemine. Progress toimub hämmastava kiirusega, aga tuleb tõele au anda – ka kõige paremini uuritud aladel teeme alles esimesi samme. See, mida me siiani oleme osanud seoses elektriga teha, ei ole midagi võrreldes sellega, mis tulevikul meie jaoks varuks on. Lisaks on lugematul hulgal asju, mida tehakse vanamoodsal viisil, palju ebaökonoomsemalt, ebamugavamalt ja ka mitmel muul viisil halvemi, kui uued tänapäevased meetodid võimaldavad. Uute meetodite eelised on nii suured, et insenerid soovitavad oma klientidele igal vähemalgi võimalusel: „tehke seda elektriga!”
Vaatame,
näiteks, söetööstust, mis on üks suurimaid tööstusharusid üldse. Sellest
väärtuslikust mineraalist ammutame me akumuleeritud päikeseenergiat, mis peab
rahuldama meie tööstuslikke ja kaubanduslikke vajadusi. Statistika järgi oli
Ameerika Ühendriikide söetoodang möödunud aastal 480 000 000 tonni.
Täiuslikes mootorites oleks sellest kogusest pidanud jätkuma, et toota aasta
jooksul 500 000 000
hobujõudu. Paraku on raiskamine nii suur, et saame kätte keskmiselt vaid 5%
söe kütteväärtusest. Söe kaevandamisel, töötlemisel, transportimisel,
ladustamisel ja kasutamisel toimub õõvastav raiskamine, mida saaks väga
suurel määral vähendada, kasutades kogu protsessi juures laiaulatuslikult ja
läbimõeldult elektrit. Aastase
toodangu turuväärtuse võiks kerge vaevaga kahekordistada ja riigituludesse
lisada hiiglaslikud summad. Veel enam, kasutusele võiks võtta ka madalama
väärtusega söe, mida praegu visatakse ära miljardite tonnide kaupa.
Sama
kehtib ka loodusliku gaasi ja õli kohta, mille aastane kahjum ulatub
sadadesse miljonitesse dollaritesse. Väga lähedases tulevikus hakatakse
sellist raiskamist käsitlema kriminaalse kuriteona ja omanikud sunnitakse üle
minema uutele meetoditele. Suured
tööstusharud, mis tuleb elektrifitseerimise läbi uuendada, kujutavad endast
elektri mitmekülgse kasutamise seisukohalt piiramatut tööpõldu.
Teise
näitena võiksin tuua raua- ja terasetööstuse, mis meie maal on omandanud
tõesti kolossaalsed mõõtmed. Möödunud aastal toodeti hoollimata ebasoodsatest
majandustingimustest 31 000 000 tonni terast. Läheks liiga pikale,
kui peatuda sellel, milliseid võimalusi tooksid kaasa elektrilised parandused
tootmisprotsessis endas, peatun vaid sellel, mida oleks olnud võimalik
saavutada, kasutades ära koksiahjude ja kõrgahjude heitgaase tööstuslikuks
otstarbeks elektri tootmisel.
Malmi
tootmisel kasutatakse iga tonni kohta umbes üks tonn koksi, koksi aastane
tarbimine võib ulatuda 31 000 000 tonnini. Kõrgahjus põlemisel
tekib minutis 7 000 000 kuupjalga gaasi, mille kütteväärtus on 110 B. T. ühikut
kuupjala kohta. Sellest kogusest saab ilma suurema vaevata 4 000 000
kuupjalga, mida võib kasutada energia tootmiseks. Kui kogu selle gaasi
soojusenergia saaks muuta mehhaaniliseks, tekiks 10 389 000
hobujõudu. Selline tulemus ei ole küll võimalik, samas on täiesti teostatav
saada dünamote terminalides elektrienergiat võimsusega 2 500 000
hobujõudu.
Koksi
tootmisel tekib tonni söe kohta umbes 9400 kuupjalga gaasi. Tänu
kütteväärsusele, mis on keskmiselt 600 B.T ühikut, sobib gaas suurepäraselt energia tootmiseks. Siiski
kasutatakse seda seadmetes vähe, peamiselt kõrge hinna ja teiste puuduste
tõttu. Tonni koksi jaoks läheb vaja umbes 1,32 tonni Ameerika sütt, eelnevast
tulenevalt on aastane söe tarbimine seega ligi 41 000 000 tonni,
mis annab minutis 733 000 kuupjalga gaasi. Kui oletada, et toodang on
333 000 kuupjalga, tuleks ülejäänud 400 000 kuupjalga ära kasutada.
Selle koguse soojussisaldus oleks teoreetiliselt piisav, et tekitada
5 660 000 hobujõudu, millest 1 500 000 hobujõudu võiks
saada elektrienergiana.
Olen
sellele tööstuslikule poolele palju mõtelnud ja leian, et kasutades nende gaaside soojust, mis praegu läheb lihtsalt raisku või mida
kasutatakse vaid osaliselt ja ebaefektiivselt, saaks elektrigeneraatorites kaasaegsete,
erakordselt odavate ja lihtsate termodünaamiliste transformaatorite abil
toota 4 000 000 hobujõudu.
Süstemaatilise
parandamise ja täiustamisega võib kindlustada palju paremaid tulemusi ja
saavutada aastas täiendavat tulu 50 000 000 dollari väärtuses. Elektrienergiat
saaks soodsalt kasutada lämmastiku sidumisel ja väetiste tootmisel, mille
järele järele on piiramatu nõudlus ja mille tootmine on piiratud tänu energia
kõrgele hinnale. Ootan veendunult projekti praktilist käivitumist lähitulevikus
ja olen kindel, et selles valdkonnas toimub erakordselt kiire areng.
HÜDROENERGEETIKA
ARENG
Vee-energia pakub suurepäraseid võimalusi elektrienergia uudsete lahenduste rakendamiseks, eriti elektrokeemia valdkonnas. Koskede valjastamine on päikeseenergia kasutamise tuntud viisidest kõige ökonoomsem. See tuleneb tõsiasjast, et nii vesi kui ka elekter on kokkusurumatud. Hüdroenergeetilise protsessi efektiivsus võib olla koguni 85%. Ehkki algsed investeeringud on tavaliselt suured, on ülalpidamisekulud väikesed ja kasutamismugavus suurepärane. Minu alternatiivne elektritootmissüsteem on kogu aeg töös ja siiani tootnud umbes 7 000 000 hobujõudu. Üldise praktika kohaselt saame me tonnist söest vaid umbes kuus sajandikku hobujõudu aastas. Minu toodetud vee-energia vastab seega 120 000 000 tonnile söele, mis on umbes 25% Ameerika Ühendriikide kogutoodangust. Hinnang on tagasihoidlik, arvestades kohutavat raiskamist tuleks pigem rääkida 50 protsendist.
Mõistame
veel paremini selle energiaallika hiiglaslikku mõju meie majanduse arengule,
kui peame silmas, et erinevalt kütusest, mis ära kasutatakse ja mille
tootmiseks läheb vaja väga suur määr inimenergiat, on veevarud meie kasutuses
lihtsalt, ilma pingutuse ja materjalikuluta ja võrduvad 150 000 000
inimese mehhaanilise tööga – see on poolteist korda rohkem, kui kogu meie maa
rahvaarv. Need arvud on muljetavaldavad, eriti kui arvestada, et teeme selle
hiiglasliku rahvusliku vara kasutamises alles esimesi samme.
Praegusel
hetkel on vee-energia kasutamisel kaks peamist takistust – üks on energia
kättesaadavus (olemasolu), teine selle edastamise probleem suurtele
kaugustele. Langeva vee energia on teoreetiliselt tohutu. Kui me eeldame, et
vihmapilved on keskmiselt 15 000 jala kõrgusel ja aastane sademete hulk
on 33 tolli, teeb 24
hobujõudu ruutmiili kohta rohkem kui 4000, ja Ameerika Ühendriikide
kogupindala kohta rohkem kui 12 000 000 000 hobujõudu.
Tegelikult kulub suurem osa sellest potentsiaalsest energiast ära õhu vastu
hõõrdumisel. Majandusteadlased võivad küll pettunud olla, aga see on õnnelik
asjaolu, sest muidu langeksid vihmatilgad maapinnale kiirusega 800 jalga
sekundis, mis on piisav, et meie nahale ville tekitada - rahe oleks aga lausa
surmav. Suurem osa veest, mille energiat saame kasutada, on pärit umbes 2000
jala kõrguselt ja seda on rohkem kui poolteist miljardit hobujõudu. Paraku saame
kasutada vaid keskmiselt 100 jala kõrguselt langevat vee-energiat, mis
tähendab, et isegi kui suudaksime valjastada kogu maa vee-energia, oleks neil
tingimustel toodang vaid 80 000 000 hobujõudu.
Pole kaugel aeg, mil suudame täielikult kontrollida atmosfääri niiskust ja sademeid ning siis on meil võimalik ammutada ookeanidest piiramatul hulgal vett ja toota nii palju energiat, kui soovime, et maakera kastmise ja intensiivse põllumajandusega täielikult ümber kujundada. Raske on ette kujutada, et inimene võiks elektri abil veel midagi suuremat saavutada.
Olemasolevaid
probleeme energia ülekandmisel suurte kauguste taha saab lahendada kahel
viisil – kasutades maa-aluseid isoleeritud kaableid või traadita ülekannet. Esimesega
olen tegelenud juba aastaid tagasi. Põhimõtteliselt tuleb väga madalale
temperatuurile jahutatud vesinik ülekanda läbi torukujulise elektrijuhi ja
külmutada ümbritsev materjal, luues elektrit kaudselt kasutades ideaalse
isolatsiooni. Sellisel viisil on võimalik koskedest saadud vee-energia kanda
suure ökonoomsuse ja väheste kuludega sadade miilide kaugusele. See uuendus
laiendab kindlasti oluliselt elektri rakendamise võimalusi. Mis puudutab
traadita meetodit, siis on meil hetkel olemas võimalus säästlikult üle kanda
mis tahes soovitud kogus energiat mis tahes kaugusele, piirideks on
sealjuures ainult meie planeedi suurus. Mis puudutab mõnede valesti
informeeritud asjatundjate väiteid, et minu poolt täiustatud traadita meetodi
puhul saatjast väljastatud energia hajub igas suunas laiali, siis tahan
sellele resoluutselt vastu vaielda. Energia läheb sinna, kuhu see on saadetud
ja mitte kuhugi mujale.
Kui need
edumeelsed ideed praktikasse viia, saame vee-energia täielikult ära kasutada
ja sellest tuleb meie peamine energiaallikas koduseks, riiklikuks ja mis
tahes muuks kasutuseks nii sõja kui ka rahu tingimustes.
MAJANDUS
TULVIL VALGUST JA ENERGIAT – ELEKTRI KASUTAMINE (KÄITAMINE)
Elektrivalguse ja energia valdkonnas on piiramatud võimalused võrdsustada mitmesuguste uudsete seadmete sobival ajal vooluringi lülitamise abil koormusi ja suurendada tehaste kasumit. Tean ise mitmeid selliseid uusi rakendusi. Kõige tähtsam nende hulgas on arvatavasti elektril töötav jäämasin, mis võimaldab täielikult loobuda ohtlike ja ka muidu ebasoovitavate kemikaalide kasutamisest. Uus masin ei vaja järelvalvet ja töötab äärmiselt säästlikult, odav ja mugav külmkapp saab peagi olema igas kodumajapidamises.
On välja
töötatud põnev elektril toimiv purskkaev, mis varsti saab kindlasti ka
laiemale avalikkusele tuntuks ja pakub tulevikus harjumatut ja meeldivat
vaatepilti väljakutel, parkides, hotellides ja eramutes.
Kodude
jaoks hakatakse tootma erinevaid toiduvalmistamise seadmeid, sellel alal on
eriti suur nõudlus praktiliste ideede ja ettepanekute järele. Sama võib öelda
elektriliste reklaamplakatite ja teiste tähelepanu äratavate elektril
töötavate reklaamivahendite kohta. Elektrivoolu abil on võimalik tekitada
erinevaid suurepäraseid efekte, mida saab kasutada näitustel ja
demonstratsioonidel ja pole kahtlust, et selles suunas on palju ära teha.
Teatrid, ühiskondlikud hooned ja kodud vajavad mugavaks toimimiseks tervet
rida erinevaid seadmeid ja masinaid, leidlikule ja praktilisele leiutajale
pakub see lõputuid võimalusi.
Laiaulatuslik
ja siiani puutumata elektri kasutamise valdkond on laevade käitamine. Meie
riigi juhtiv elektrikompanii on just saavutanud märkimisväärse tulemuse,
varustades ühe suure laeva kiire turbiini ja elektrimootoriga. Sedalaadi
rakenduste arv kasvab kiires rütmis, sest elektriajamite patendi poolt
pakutavad eelised on kõigile kättesaadavad. Selles suhtes hakkab ilmselt
tähtsat rolli mängima güroskoopiline aparaat, sest laevades hakatakse seda
kindlasti üleüldiselt kasutama. Elektriajami kasutamise võimaluste
tutvustamisel tööstuse ja tootmise erinevates harudes on siiani väga vähe ära
tehtud, perspektiivid on aga piiritud.
MÕNED
NÄITED TULEVIKUIMEDEST
Ehkki sellest, kuidas elektrit põllumajanduses kasutada, on juba kirjutatud raamatuid, ei ole siiani veel praktiliselt midagi ära tehtud. Kõrgepingevoolu kasulikkuses on kõik veendunud ja elektriliste seadmete laialdane kasutamine põllumajanduses toob kaasa revolutsioonilise muutuse. Tuleb aeg, mil sellised probleemid, nagu näiteks metsade kaitse tulekahjude vastu või mikroobide, putukate ja näriliste hävitamine, lahendatakse elektri abil.
Lähitulevikus
näeme palju uusi selliseid elektri kasutusviise, mille eesmärgiks on suurendada
turvalisust, eriti mereliikluses. Meil saavad olema elektrilised
instrumendid, mis aitavad kokkupõrkeid ära hoida ja me suudame tulevikus
elektrijõu ja võimsate läbitungivate kiirte abil isegi udu laiali ajada. Ma usun,
et mõne järgneva aasta jooksul paigaldatakse laevadele juhtmeta seadmed,
mille ülesandeks on ookeani valgustada. See projekt on täiesti teostatav ja
aitab elluviimise korral kaitsta merel inimelusid ja varandust rohkem, kui kõik
varem tehtu. Sama seade võiks toota püsivalt elektrilaineid (staatilist
elektrit?), mis võimaldaksid laeval määratleda igal ajahetkel oma täpset
asukohta ja saada teisi praktilisi andmeid, ilma et oleks vaja appi võtta hetkel
kasutusel olevaid vahendeid. Seadet võiks kasutada ka õige aja määramiseks ja
muudel sarnastel eesmärkidel.
Teine suur
valdkond, milles elektrilistel rakendustel on piiramatud võimalused, on
elektroteraapia. Eriti suur tulevik ootab kõrgsagedusvoolu. Saabub aeg, mil
selline elektrienergia vorm on olemas igas kodus. Minu arvates on täiesti
võimalik, et tänu kõrgsagedusvoolu pindmisele toimele võime loobuda traditsioonilisest
vanniskäigus - saame oma keha
silmapilkselt puhtaks, ühendades selle väga kõrge sagedusega elektrivoolu
seadmega, mille tulemusel nahalt eemaldatakse tolm ja mistahes muu mustus.
Selline kuiv kümblus on ühest küljest mugav ja aega säästev, teisest küljest
ka terapeutilise mõjuga. Kindlasti on tulemas pimedatele ja kurtidele mõeldud
elektrilised seadmed, mis on puudega inimestele kahtlemata suureks
õnnistuseks.
Elektrilised
seadmed hakkavad mängima suurt rolli ka kuritegude ärahoidmisel
(ennetamisel). Kohtuistungitel muutuvad elektrilised tõendid otsustavaks. Lähitulevikus on võimalik peegeldada
mistahes mõttekujund ekraanile ja teha soovitud kohal nähtavaks. See mõtete
lugemise võimalus muudab revolutsiooniliselt paremuse poole kõiki meie
sotsiaalseid suhteid. Kahjuks ei saa välistada, et ka kurikaelad õpivad
leiutisi oma räpastes huvides ära kasutama.
TELEGRAAF,
FOTOGRAAFIA JA TEISED ARENDUSED
Ka telegraafi- ja telefoniside alal on ikka veel võimalik teha suuri arendusi. Kirjeldan varsti täpsemalt uusi vastuvõtuaparaatide, mille tundlikkust võib suurendata praktiliselt piiramatult. Nende kasutuselevõtt võimaldab helistada õhuliinide või –kaablite kaudu kui tahes kaugele, kasutades helistamiseks üliväikest voolutugevust. See leiutis vabastab vajadusest kasutada kalleid konstruktsioone, mille kasutegur on nagunii piiratud ja laiendab tunduvalt ka informatsiooni traadita edasi andmise võimalust kõigis valdkondades.
Järgmine
oskus, mis tuleks pidulikult sisse pühitseda, on piltide edastamine tavaliste
telegraafiliste meetodite ja olemasoleva aparatuuriga. Idee edastada pilte
telegraafi või telefoni kaudu on vana, paraku on selle kaubanduslikku
realiseerimist takistanud praktilised raskused. Siiski on tehtud rida
paljutõotavaid parandusi ja see annab lootust uskuda, et edu saavutamine ei
ole mägede taga.
Veel üks väärtuslik leiutis oleks
elektriline kirjutusmasin, mis töötab inimhäälega. See leiutis rahuldaks kaua oodatud
vajaduse, andes võimaluse loobuda operaatoritest ja hoida büroodes kokku
suure hulga tööjõudu ja aega.
Turu jaoks
on ettevalmistamisel uus, erakordselt lihtne elektriline tahhomeeter, mis
eeldatavasti on väga kasulik elektrijaamades, keskjaamades, laevades,
vedurites ja automobiilides.
Elekter on
toomas suuri muudatusi ka munitsipaalmajandusse. Varsti on meil kõikjal suitsu annihilaatorid (hävitajad), tolmu
absorbeerivad seadmed, osonaatorid, vee, õhu, toidu ja riiete sterilisaatorid,
ja õnnetuste takistajad tänavatel, kõrgteedel ja metroodes. Tulevikus on
võimatu linnas pisikutega kokku puutuda ja haigestuda või viga saada, maal elavad inimesed aga tulevad linna
puhkama ja tervenema.
ELEKTRILISED
LEIUTISED JA SÕDA
Praegune rahvusvaheline konfliktsituatsioon on võimas stiimul loomaks sõja jaoks mõeldud seadmeid ja rakendusi. Varsti tullakse välja elektripüssiga (elektrirelvaga). On ime, et seda pole juba ammu toodetud. Dirižaablitele ja aeroplaanidele paigaldatakse väiksed kõrgepinge generaatorid, millest saab juhtmete kaudu maapinnale surmavat voolu juhtida. Sõjalaevad ja allveelaevad varustatakse elektri- ja magnetseadmetega, mis tuvastavad mis tahes eseme lähenemise vee all või pimeduses. Juba praegu on praktiliselt olemas torpeedod ja ujumiinid, mis juhivad end automaatselt ja tabavad sajaprotsendiliselt hävitamiseks määratud sihtmärki. Tulevastes sõdades, ja võimalik, et ka käesoleva sõja järgmises faasis, mängib tähtsat rolli teleautomaatika ehk võimalus kauguselt ilma juhtmeteta kontrollida automaatseid masinaid. Selliseid leiutisi, mis toimivad nii, nagu neil oleks mõistus, saab kasutada nii kaitses kui rünnakus tuhandel viisil. Need võivad esineda lennukite, õhupallide, autode, paatide, allveelaevade või mis tahes muul kujul, mille määrab ära igakordne vajadus ja nende haardeulatus ja hävitusjõud on suuremad, kui praegu kasutatavatel rakendustel. Usun, et suur teleautomaatne õhutorpeedo, millele nii palju lootust pannakse, muudab raskesuurtüki vanamoodsaks.
Sarnaste
ideedega võib täita terve raamatu ilma kõiki võimalusi ammendamata. Isegi
praegu olemasolevatel tingimustel on areng piisavalt kiire, kui aga energia
juhtmeteta ülekanne praktiliselt teoks saab, võtab inimkonna areng orkaani
iseloomu. Selle suurepärase oskuse tähtsus inimkonna tulevasele eksistentsile
ja heaolule on nii kõikehõlmav, et iga haritud isik peaks kindlasti aru saama
peamistest teguritest, millele see areng tugineb.
TULEVIKU ENERGIA
Meie käsutuses on kolm põhilist allikat, millest võime ammutada eluks vajalikku energiat – kütus, vesi ja päikesekiirte soojus. Insenerid räägivad sageli tõusu- ja mõõnaenergia kasutamisest, aga kurb tõde on, et üht aakrit maad kattev tõusuvesi annab vaid ühe hobujõu energiat. Tuhanded mehhaanikud ja leiutajad on andnud endast parima, et teha täiuslik lainemootor, mõistmata, et sel viisil toodetud elekter ei suuda kunagi võistelda teiste allikate poolt toodetuga. Ehkki tuule jõud pakub paremaid võimalusi ja on teatud juhtumitel väärtuslik, on see siiski ebapiisav. Peale selle on tõusude, lainete ja tuulte toodetud energia tsükliline ja ebakindel, selle varumiseks on vaja ehitada suuri ja kalleid rajatisi. On loomulikult veel teisigi energiaallikaid, aga need on marginaalsed ja me sõltume ikkagi eelkõige esimesest energia allikast. Kui me kasutame energia saamiseks kütust, siis elame me oma varudest ja kulutame neid. See meetod on barbaarne ja hoolimatult raiskav ning tuleb tulevaste põlvede huvides lõpetada. Päikesekiirte soojus kujutab endast piiramatut energiakogust, seda on palju rohkem, kui vee-energiat. Iga maapinna ruutjalg, millele päikesekiired risti langevad, saab sekundi jooksul 83 nael-jala väärtuses energiat. Sfäärilise keha kohta kehtivate geomeetria valemite järgi tähendab see, et maakera iga ruutjala kohta tuleb energiat sellest üks neljandik, ehk 20 ¾ nael-jalga. See on rohkem kui miljon hobujõudu ruutmiili kohta ehk 250 korda rohkem, kui samalt territooriumilt saadav vee-energia. Paraku kehtib see ainult teoorias ja praktika näitab midagi muud. Näiteks kui võtame arvutuse aluseks Ameerika Ühendriikide keskmise laiuskraadi, päevade erinevuse, päevased kõikumised, aastaajad jm juhuslikud tegijad, jääb päikesekiirte energiast alles umbes üks kümnendik ehk 100 000 hobujõudu ruutmiili kohta, millest oleksime ehk võimelised kätte saama kiiretes madala rõhuga turbiinides 10 000 hobujõudu. Selleks vajaksime aga nii suuri ja kalleid seadmeid ja energia ladustamise kohti, et kogu projekt oleks mõeldamatult ebapraktiline. Paratamatult peame järeldama, et vee-energia on meie kõige väärtuslikum energia-allikas. Just sellele peab inimkond rajama oma tulevikulootused. Vee-energeetika täieliku väljaarendamisega ja energia juhtmeteta ülekandmise täiusliku süsteemiga mis tahes kaugusele, on inimene suuteline lahendama kõik oma materiaalse eksistentsiga kaasnevad probleemid. Kaugus, mis on arengu suurimaks takistuseks, kaotab täielikult oma tähenduse nii mõtetes, sõnades kui ka tegudes. Inimkond ühendatakse, sõjad muutuvad võimatuks ja maailma hakkab valitsema rahu. |
 |
|
|
|
