Aristoteles

Kui Aristoteles (383-322 eKr) Platoni akadeemiasse õppima saabus, oli ta 18-aastane. Ta oli pärit arstide suguvõsast Stageirast, Kreeka põhjaosast.

Aristoteles kirjutas teadusteooriast ja loogikast, moraaliõpetusest ja ühiskonnateadusest, psühholoogiast ja bioloogiast; keelest ja kunstist, spordist. Ta kirjutas botaanikast, keemiast, täheteadusest ja metafüüsikast; mehaanikast ja matemaatikast; ulatuslikke ülevaateid kohtupraktika ajaloost ja kultuuriloost.

Erinevalt Platonist juhib Aristotelest, tema õpilast, hoopis janu empiiriliste teadmiste järele. Platonit võlub meeltega tabamatu ideede maailm, Aristoteles kogub aga kannatlikult materjali; juba tema bioloogiaalastes kirjutistes sisaldub viiesaja loomaliigi loetelu. On iseloomulik, et esimese süstemaatilise raamatukogu loob just Aristoteles.

Vaid osa Aristotelese töödest on säilinud meie päevini. Diogenes Laertios mainib paarkümmend Aristotelese enda välja antud ja viimistletud teksti, millest suurem osa oli – ilmselt Platoni eeskujul – kirjutatud dialoogivormis. Kuna Aristotelese kirjutistes on vägagi erinevat materjali, ei saa neilt oodata kuigi suurt stiili ühtsust.

 Aristotelese kõige produktiivsem ajajärk oli aastail 335-323, mil ta uuesti Ateenasse naasnuna töötas enda asutatud Lykeioni-nimelises õppeasutuses. Hoonet ümbritseva sammaskäigu tõttu kutsuti õppeasutust peripateetikute kooliks.

Kui Aleksander Suur 323. aastal suri, puhkesid Ateenas rahutused. Aristoteles sattus poliitika  rataste vahele: vihjati filosoofi sidemetele Makedooniaga, see oli oma enesemääramisõigusest kinni pidavatele ateenlaste arvates suurim võimalik patt. Aristoteles põgenes linnast, et ära hoida „ateenlaste teist kuritegu filosoofia vastu“. Ta suri Euboia saarel 62-aastasena.

Oma vaadetelt peeti teda elulähedaseks. Enne oma teist Ateena-perioodi tegutses Aristoteles Aleksander Suure koduõpetajana. Tulevase maailmavalitseja tegudes pole eriti näha Aristotelese mõistlikkust ja kannatlikkust rõhutavate vaadete järgi.

Ideedeõpetuse kriitika

Aristoteles kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult ja lõi ideedeõpetusele vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Ideedeõpetusega jõukatsumist oli näha dialoogis „Filosoofiast“, kus tegelaskujudena esinesid nii Platon kui Aristoteles, ja „ Metafüüsikas“. Aristoteles ei andnud viimasele nimetatud tekstile väljaandmiseks vajalikku vormi, „Metafüüsikaks“ nimetatud teos on pigem loengumärkmete kogumik. See on ehk osaline seletus teksti legendaarsele raskestimõistetavusele. Väljapaistev araabia filosoof Avicenna räägib end olevat teost lugenud – seda mõistmata – nelikümmend korda.

Eristades tajuvat meelelist maailma ja ülemeelelist ideede maailma, eraldab Platon need kaks teineteisest. Seda peab Aristoteles Platoni põhiveaks.

Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täielikku ideede maailma, nõuab iga peegeldus ka selle allikat, nimelt selle asja ideed. Tegelikkus kordub ideede tasandil ning Aristotelese arvates asjata. Veelgi raskemaks teeb asja see, et ideede abil ei saa me seletada kõige ilmselgemaid meelelise tegelikkuse tõsiasju. Me ei saa seletada meelelise tegelikkuse pidevat muutumist. Ideed on ju püsivad. Kuidas saavad nad siis seletada muutusi? Kui meelelise maailma objektid on koopiad muutumatutest ideedest, siis kas mitte ka esimesed ei peaks olema muutumatud?

Probleemiks on ideede suhe meelte abil tajutavate asjadega. Kui kõrvuti meelelise maailmaga on olemas teine, ülemeeleline ideede maailm, siis milline on nende kahe maailma suhe? Mis neid ühendab? Meeleliselt tajutavad esemed ja asjad ähvardavad eemalduda ideedest; et Platon suudaks seda takistada, peab ta mingil rahuldaval viisil seostama meelelise maailma asjad ideedega.  

Teadmine ja universiaalid

Teadmine on suunatud universiaalidele, sellele, mis on üldine. Teadmine eeldab üksikust ülemat ainest. „Universiaaliks nimetan ma seda, mis oma loomult võib iseloomustada paljusid asju, partikulaariks aga seda, mis ei või; näiteks inimene on universiaal, Kallias partikulaar,“ määratleb Aristoteles oma teoses „Tõlgendamisest“.

Rangelt võttes on olemas vaid üksikud asjad. Üksikud asjad on need, mille puhul üldse kasutatakse määratlust „olemus“. Kui küsime m i s , on vastus see või too, mingi üksik. See – Sokrates – istub; too – Parmenides – on hea. Kumbki ei ole sügavama tõsioleva peegeldus või koopia.

Aristotelese ontoloogia tunnustab üksikut viisil, millele Platonil ei ole vastet. Üksik kui selline on olemas ja simpliciter; Sokrates ei ole olemas mitte sellepärast, et ta on osaduses inimese või filosoofi tõsioleva ideega, vaid üksnes erilise objektina, osana meelelisest tegelikkusest.

Näen aknast puud. See puu on seega olemas! Siin asub Aristoteles argimõtlemise seisukohale, Platoni idealismi vastu. Aga ka universiaalid on olemas, kuigi teisejärguliselt. Universiaalid on tõelised vaid seoses üksikasjadega. See on Aristotelese juhtmõte. Universiaale ei saa eristada omaette iseseisvaks tegelikkuse tasemeks. See, mis ühendab üksikuid asju, on olemas vaid seoses nende üksikute asjadega. Universiaalidel, erinevalt Platoni ideedest, ei ole ontoloogilises mõttes iseseisvat positsiooni.

Peamine erinevus Aristotelese ja Platoni vahel on ontoloogias. Erinevus puudutab tegelikkuse kõige sügavamat loomust, tõsiolevat, eksistentsi sügavaimat sisu. Aristotelese jaoks on olemas vaid üks maailm. Teaduslik teadmine on võimalik vaid siis, kui eraldume üksikust: selles osas langevad Aristotelese ja Platoni vaated kokku. Teadus otsib universaalset, universaalne on üldine ja objektiivne ja kehtiv, hoolimata sellest, et üksikust eraldi ei olegi neid teadusele põhjaloovaid universiaale olemas.

Metafüüsika uurimisobjekt

„Kõik inimesed püüdlevad oma loomult teadmiste poole.“ Teaduslik teadmine, rõhutab Aristoteles, on omaette väärtus. Teadmistel, mis on allutatud praktilistele eesmärkidele, on küll tähendus, kuid puhas teadmisjanu tekib millestki muust kui praktilistest vajadustest. See tekib imestamisest: „imestamine ärgitab inimest filosofeerima“, kusjuures algul imestasid nad selle üle, mis neis vahetult hämmastust esile kutsus, kuid vähehaaval liikusid nad olulisemate küsimuste juurde. Filosoofia algab imestamisest, sellest algab teadmine ja teadus.

Teadmine eeldab teadmisi p õ h j u s t e s t. Tarkuseks nimetatu tegeleb üldise arvamuse kohaselt esmaste põhjuste ja alustega. Mis uurib kõige üldisemaid printsiipe, kõige üldisemaid põhjusi? Metafüüsika.

Kõige üldisemat on inimesel ilmselt kõige raskem tunnetada, sest see on kõige kaugemal meelelisest tajust. Metafüüsika on kõige üldisemate aluste ja esmaste põhjuste uurimine. Ta uurib olevat olevana. Metafüüsika jätab tähelepanuta juhuslikud omadused ja nii toimides tõlgendab juhuslikkust karmilt. Ta otsib seaduspärasusi, mis puudutavad iga asja ja objekti vaid seetõttu, et nad on olemas.

Põhjuste analüüs

Teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele m i k s. Sellise vastuse võib anda mitmel erineval viisil. Aristoteles toob välja neli. Tulemuseks on põhjuse mõiste analüüs.

Aristoteles mainib, lähtudes intuitsioonist, põhjuse esimest tüüpi, mille kohaselt mingi asja loomust võib seletada selle ainelise koostise kaudu. A i n e l i n e   p õ h j u s  seletab, miks vesi toidab inimest, miks pronksikamakas on raske ja kõva. Kui me küsime, miks mingi toimunud muutus on selline, nagu ta on, peame viitama muutuva asja ainelisele koostilisele: see piiritleb võimaluste välja, kus muutus saab toimuda.

Miks üks asi muutub teiseks? Pelgalt materiaalne põhjus ei ole piisav seletus. Ega asi ise ei tekita muutumist. Näiteks puu või pronks ei ole oma muutumise põhjuseks; puu ei tee voodit ega pronks skulptuuri, muutumise põhjus on milleski muus. Otsida seda põhjust tähendab otsida mingit teist põhjust, seda, mis on liikumise allikas. Vormiv põhjus viitab mingi asja sisemisele loomusele või olemusele. Kassipojast areneb kass, kuna see kuulub tolle väikese ja pimeda karvakera olemusse. Skulptor loob marmortükist kuju, mis vastab tema lähtekohaks olevale vormile. Vormis sisaldub viide v õ i m a l i k k u s e l e. Vorm justnagu teeb võimalikust tegeliku, kannab selle tulevikust nüüdishetke ja praegu olemas olevaks. Võimalikkus on kätketud vormi, samal kombel kätkeb vastsündinud vasikas endas võimalikkusena täiskasvanud lehma või tahumata marmorikamakas valmis kuju.

Põhjuse kolmanda vormina eristab Aristoteles t o i m i v a t  p õ h j u s t. Sellega peab ta silmas välist tegurit, mis käivitab muutuse. Miks on seened metsas välja ilmunud just täna? Sest eile lõpuks ometi sadas.

Neljanda ja viimase põhjuse tüübina nimetab Aristoteles l õ p p- p õ h j u s t. Nüüd peetakse silmas eesmärki, millele muutus on suunatud. Miks partidel on ujulestad? Seepärast, et ujulestad on tõhusad ujumisel.

 

Kui ehitame maja, on ehitusmaterjalid maja materiaalne põhjus, ehitajate tegevus selle toimiv põhjus. Maja joonised on vormiv põhjus ning otstarve, mille pärast maja ehitatakse, on selle lõpp-põhjus.

Allikas: E. Saarinen. Filosoofia ajalugu. 3. trükk.