Platon

Sokratese andekaim õpilane oli Platon (427-347 a eKr). Kõrgest soost Platon on mitmes mõttes oma ebamäärase mainega õpetaja vastand. Vastupidiselt Sokratesele kirjutas Platon palju; tema kirjutised on meieni täielikult säilinud. Vastupidiselt Sokratesele ei olnud ta niivõrd filosoofiline „ämmaemand“, kes aitas teistel sünnitada, kuivõrd pigem sünteesiv, tervikstruktuuri poole püüdlev filosoof.

Platoni tekstid on dramaatilised ja lõbusad, tihti kirjutatud näidendlikus dialoogivormis. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogikasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadusessegi. Maailm muutub tema haardes – esimest korda kirjapandud sõna ajaloos – filosoofiliseks süsteemiks. Platon nägi end eelkõige õpetajana, kes enda rajatud akadeemias elava sõna kaudu mõju avaldas. Platoni rajatud akadeemia tegutses 900 aastat ja selle mõju on õhtumaise enesetunnetuse ja teaduse arengule olnud tohutu.

Platon on valusalt teadlik oma aja inimlikust ja poliitilisest allakäigust. Ta tahab esitada inimesekäsitluse ja riigiõpetuse, mis näitaks teed välja sellest ummikust. „Jõudsin sellisele järeldusele“, kirjutab Platon oma nn seitsmendas kirjas, „et eranditult kõik tänapäeva riigid on poliitiliselt laokil, kuna kogu seadusandlus on sellises olukorras, mida vaevalt muu kui ime ja õnnelik kokkusattumine üheskoos võivad parandada. Ja nii pidin ma asetama esikohale tõelise filosoofia, mille kohta sain öelda, et see on nii ühiskonda kui ka üksikut inimest puudutava tõe allikas.“ Need sõnad osutavad eelkõige Platoni suures dialoogis „Riik“ arendatavale ühiskonnautoopiale. See on Platoni mõjusam saavutus ideedeõpetuse kõrval, millega riigiõpetus põimub. Mis on hüve, mis õiglus? Need on tema jaoks elu ja surma küsimused.

Inimmõistus on Platoni arvates väljakutsuvalt suveräänne; selle põhiaksioomi võttis Platon üle Sokrateselt. Platon pooldab ka Sokratese intellektuaalset eetikat, mille järgi keegi ei toimi tahtlikult vääralt. Voorus on teadmine ja teadmine on voorus – vääralt sooritatud tegu paljastab tegija teadmatust.

Platoni ratsionalismi kolmas oluline külg ilmneb tema pürgimuses korra ja seaduspärasuse poole. Selles visioonis on olemine täielikult mõistetav, selle skemaatilist kujutist ei varjuta mingi ebamäärasus.

PLATONI IDEEDEÕPETUS

Tõde hõlmav tõeline olemine on värvitu, vormitu, mida ei saa kompida, ja on nähtav ainult hinge tüürimehele, mõistusele. Sellele olevale ongi suunatud tõeline teadmine.

PROTAGORASE RELATIVISM

Protagorase kuulsa õpetuse järgi on „inimene kõigi asjade mõõt“. Inimene on kõige mõõt selles tähenduses, et igaüks vaatab asju lähtuvalt omaenese seisukohast. Platon on Protagorase tunnetusteoreetilise relativismi vastu. Platoni õpetuse põhitelg on teadmine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Ja miks? Sest tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud.  Siiski õnnestub Platonil säilitada Protagorase õpetuse tuum; meeltega tajutav maailm, erinevalt ideede maailmast, ilmneb erinevalt – sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Eraldades teineteisest kaks oleva tasandit, õnnestub Platonil seega mahutada Protagorase põhiseisukohad enda omadesse ning tagada ka teadmise üldpädevus. Subjektiivsus – modernselt sõnastades – kaasneb usuga ja mitte teadmisega.

AINSUS JA PALJUSUS

Platon eristab tõelisuse kaks tasandit, millest üks on püsiv ja muutumatu ja teine pideva muutumise seisundis. Kas ei eelda mitte kõik teadmised objektina ideaalset, mõistuslikku tegelikkust, erinevalt vahelduvast ja muutuvast meeltemaailmast, mida valitsevad näilikkus ja juhuslikkus?

NÄILINE JA TEGELIK

Platoni ideedeõpetuse taustaks on tegelikkuse ja näilisuse eristamine filosoofilises ja inimlikus mõttes. Meeltega tajutav tegelikkus ei ole Platoni järgi sügavaim, puhtaim olev. Meelte abil tunnetatava maailma taga on tõeliselt olevate ideede tegelikkus, mida meeleline maailm ainult peegeldab. Meeltega tajutav tegelikkus tähendab Platonile näilisust, mis küll laias laastus võttes on olemas, aga päris tõeliselt ei ole. Näilisus hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal. Kuid tuleb ilmtingimata meeles pidada, et näilisus ei taga tõelist teadmist.

Platon illustreerib näilisuse ja tõeliselt oleva eristust näitega koopast, mis on üks kuulsamaid filosoofia ajaloos. Ta kutsub meid ette kujutama rühma inimesi, kes on aheldatud koopasarnasesse vangikongi, näoga seina poole. Nii ei näe vangid seda, mis nende selja taga toimub; nad saavad vaadata ainult asjade ja esemete varje, mis langevad koopa seinale. Kuna vangid on nii olnud sünnist saati, siis arvavad nad – see on peamine – neid varje tõeliselt olevateks asjadeks ja esemeteks. Varjude tegelikkus on koopasse aheldatud vangide jaoks tõsiolev.

Kui rahuldume ainult meie meeltele avaneva oleva uurimisega, näeme koopasse suletud vangide kombel vaid näilikku. Et küündida tõeliselt olevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. See vaid mõtlemise abil saavutatav tegelikkus on ideede maailm, mis kiirgab kõiges puhtas ja heas – kogu teadmises. See tõsiolev ja kõige aluseks olev tuum, mis teeb võimalikuks teadmise ja tarkuse, kuulub ainult ülemeelelistele ideedele.

IDEED TEADMISE OBJEKTINA

Ülemeelelised ideed on meeltega tajutavast tegelikkusest põhjapanevamad. Alles mõtlemise abil saavutatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. Mõeldav tegelikkus on meelte abil edasi antavast tegelikkusest tunnetuslikult esmasem. Meeltemaailma muutuvad ja kaduvad esemed ja olendid saavad ilmuda meie teadmiste ringi ainult sedavõrd, kuivõrd vaatleme neid ideede kaudu. Siin kohtame Platoni ideedeõpetuse tunnetusteoreetilist külge. Selle järgi on puhas teadmine suunatud ideedele, mitte meelelise tegelikkuse näilikele asjadele, mis vaid peegeldavad tõsiolevaid ideid.  Teadmine eeldab mõtlemist, seega eraldumist meeltes vahetult antust: see näib olevat Platoni põhiteema neis tunnetusteoreetilistes uuringutes, kus meeltele erilist tähtsust ei omistata. Ilma igaveste  muutumatute ideedeta oleks mõistuslik mõtlemine võimatu.

Ainsuse idee tunnetamine paljususes on Platoni õpetuse kesksemaid teemasid – teadmine puudutab seda, mis ühendab eri juhtumeid ja mis erilistest asjadest üldisemana kumab nende taustal. Kui mul on laual viis erinevat raamatut, siis ühendab miski seda viit eset: see, et igaüks on raamat. Ideed on mallid, mis liigendavad tegelikkust, nad on ülemeelelised ja muutumatud. „Vaid teadmine on suunatud olevale, see pürgib oleva olemuse teadmisele“. Platon eelistab alati üldist ja abstraktset üksikule ja konkreetsele. Ta eelistab püsivat ja ajatut muutuvale ja ajalisele.

IDEED TÕSIOLEVANA

Küsimusele, millest tegelikkus oma põhialustes koosneb, vastab ideedeteooria metafüüsilise õpetusena, et ideedest. Platon arvab, et ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed. Ideed on väljaspool ruumi ja aega. Tema arvates on muutumine üks näiliku tegelikkuse mõisteid, varjudemaailma nähtus.

Nii on olev oma olemuselt muutumatu ja igavene. Ideed on olemas tingimatuna, seepärast on nad tõsiolevad. Me vajame oma teadmistele püsivalt olemasolevaid objekte: nii põimub ideede tunnetusõpetuslik roll orgaaniliselt nende metafüüsikaga.

Platoni ideedeõpetuse metafüüsilise poole mõistmiseks on põhjust lisada, et ta arvab selle, mis seletab, olevat tõelisema kui see, mida seletatakse. Varjud on vähem olemas kui valgus ja esemed, mis tekitavad varjusid ja mille kaudu neid saab mõista. Vastavalt sellele mõtleb Platon, et ülemeelelised ideed on meelelise maailma olenditest ja esemetest põhjapanevamad. Kui minu ees on üksik hobune Charme Asserdal, kas ei ole mitte loomulik öelda, et teda mõistetakse hobusena alles üldise hobususe idee kaudu?

Hobususe idee on üksikust hobusest Charme Assedralist esmasem.  Põhjus on põhjapanevamam kui see asi, mille põhjus see on. Kuna ideed ja ainult ideed on meelelise reaalsuse põhjuseks, tuleneb ideede tõsiolevus sellest paratamatult.

Kuigi vaatlusega kaasnevad kahtlemata mõistelised elemendid, klassifitseerib, võrdleb, individualiseerib ja tüpologiseerib siiski alles mõtlemine – keel. See kogu teadusetegemise aluseks olev visioon on Platoni ideedeõpetuse taustaks. Ta tahab juhtida meie tähelepanu mõistelisele, mõtlemist eeldavale osale, ilma milleta teadmine on võimatu. Sellele annab ta nime „idee“.

Platoni mõtlemist ülistav filosoofia on üleskutse teoretiseerida, analüüsida, otsida sügavamaid põhjusi vahetult ilmneva näilisuse taga.

IDEED MORAALI ALUSENA

Platon on moralist. Moraalil peab olema subjektiivsest hinnangust tugevam põhi. Platon viitab ideedele ja tõstab oma moralismi nende poolt valgustatud püsivale ja igavesele alusele. Platon on otsustavalt igasuguse relativismi vastu, nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Et objektiivne teadmine ja objektiivsed väärtused oleksid võimalikud, selleks vajame ideid.

IDEEDE JA MEELELISE MAAILMA SUHE

Ideid ei või tuletada meelelisest maailmast. Mõtlemine on meelelise tajuga võrreldes alati esmane, tunnetusteoreetiliselt ja loogiliselt. Olev kui selline, asjade tuum ja olemus on saavutatav vaid mõtlemise abil. Ja vaid mõtlemine teeb meie meelelise taju mõistatavaks sellisena, nagu see ilmneb.

IDEED JA KEELEFILOSOOFIA

Platoni tekstides tõusevad esile mõisted nagu „õiglus“, „hüve“ või „teadmine“. Platoni ideedeõpetust võib tõlgendada kui selliste mõistete tähendusteooriat. Semantika kandev mõiste on järgmine. Näiteks viitab väljend „õiglus“ ideede maailmas olevale muutumatule ja igavesele õigluse ideele. Alles seejärel tähendab väljend neid konkreetseid tegusid, mis oma laadilit kõlbavad õiglasteks. Tee kulgeb mõiste kaudu üksikolendini. Mõisted ei ole ole ajas ja ruumis, nad ei ole liha ega veri või mõnel muul ilmsel viisil tuttava argimaailma asjad. Mis nad siis on? Seda küsimust kutsutakse filosoofias universiaalide probleemiks. Termin „universiaal“ meenutab seda, et jutt on paljudele üksikjuhtumitele sobivatest väljenditest, mitte üksikterminitest nagu „mina“, „sina“ või „M“. Platon on öelnud:“Meil on tavaliselt kombeks oletada, et kõigile neile rohkearvulistele esemetele, mille kohta kasutame sama nime, vastab üks idee“.

ÜHISKONNAFILOSOOFIA

Platonil on auahne eesmärk esitada üksikasjalik visioon ideaalsest riigist. Inimesekäsitlus ja kujutlus riigist on sama asja vastandpooled: et teada, mis on õiglus üksikinimese puhul, peame enne uurima, mida tähendab õiglus riigis. Riik esindab suuremas mõõtkavas seda, mis inimeses ilmneb väiksemalt. Riik on hiiglaslik inimene. Moraal seob üksiku inimese riigi osaks. Inimese sotsiaalsus on vältimatu algtõde.  Riik ja üksikinimene on oma põhistruktuurilt samasugused. Mõlemas on samad elemendid. Nii vastavad hinge osad ühiskonnaklassidele riigis. Õiglus sünnib nende kooskõlast ja õigest suhtest.

Töölised ehk tootev klass, kes hoolitseb riigi aineliste hüvede eest, moodustab selle aluse. „Kõike tehakse rohkem, paremini ja kergemini, kui igaüks teeb ühte tööd oma kalduvuste järgi õigel ajal ja vabana muudest kohustustest“. Teise klassi moodustavad sõdurid, kes kaitsevad riiki seda väljastpoolt ohustavate vaenlaste eest. Sõdurite klassil on ka sisepoliitiline ülesanne: nad on „valitsejate määruste kindlustajad ja kaitsjad“. Kolmandana tulevad valitsejad, keda Platon kutsub valvuriteks. Platon väidab, et „on siiski päris õige nimetada päris valvuriteks neid mehi, kes kaitsevad riiki väliste vaenlaste ja sisemiste sõprade eest nii, et ühtedel ei oleks soovi ja teistel võimalust seda põhjustada.“

Suur osa Platoni vestlusest keskendub valitsejate õige kasvatamise küsimustele. Platon on radikaalne väärtusobjektivist. Ta usub, et on võimalik t e a d a, mis on õige ja hea. Demokraatia nõrkus on just selles, et side teadmisega katkeb. Inimesed, kes demokraatlikult valivad valitsejad, on retoorika ja pettusega mõjutatavad – miski ei taga, et valitud teavad midagi asjadest, mida võimekas ja vooruslik valitseja peab põhjalikult teadma. Ülekohus ja ebaõiglus tuleneb lõppkokkuvõttes ikkagi teadmatusest. „/.../niisamuti tuleb valvureid juba noorena saata ohtlikesse olukordadesse ning seejärel naudingute sekka. Neid tuleb kontrollida palju hoolikamalt, kui kontrollitakse kulda tules, kuna vaid siis on näha, kas nooruk suudab vastu panna ahvatlusele, püsida aina tasakaalukana, valitseda iseennast ja kunste, mida ta on õppinud, säilitada õiget rütmi ja harmooniat. Vaid sellisena saab ta olla võimalikult kasulik nii iseendale kui ka riigile. Ja sellest, kes poisina, noorukina ja mehena läbinud puhtalt kõik katsumused, peab saama riigi valitseja ja valvur.“

Valitseja põhiline omadus on tema teadmine tõsiolevast, tema oskus eristada arvamust tõelisest teadmisest. See on – Platoni Sokrateselt päritud intellektuaalse eetika järgi – ülim ja puhtaim hüve.

Aga sel juhul kõlbavad vaid filosoofid valitsejateks! „Filosoofid peavad saama kuningateks meie riigis, või siis need, keda me praegu nimetame kuningateks ja valitsejateks, peavad tõsiselt hakkama harrastama  filosoofiat, et poliitiline võim ja filosoofia sulaksid ühte.“ Filosoof on tõe armastaja. „Seda kel on isu maitsta kõiki teadusalasid, kes rõõmsal meelel asub õppima ega küllastu iial, nimetame me põhjendatult filosoofiks.“ „Filosoof, tarkuse armastaja, ihaldab tarkust tervikuna.“

Filosoof, niisiis valitseja, „tahab näha tõtt“ – ta suunab oma tähelepanu nähtumuse taha, tõsiolevale, asjade olemusele, ideedele. „Teadmine suundub olevale, pürgib oleva olemuse teadmisele.“ Platoni arvates saavad valitsejad kehtestada õiglasi seadusi ainult siis, kui nad teavad, mis see õiglus on. Selleks on võimeline ainult filsoof.

Platoni riik on aristokraatia – parimate võim – selle sõna täpses tähenduses. Platon ei usu demokraatia efektiivsusesse. Õiglases riigis tegelevad eri ühiskonnakihid oma ülesannetega ja vastavalt oma positsioonile tegutsevad nad ühiskonna hüvanguks. „Õiglus on siis see, et igaüks tegeleb oma asjadega“. Õiglus, nii nagu Platon seda näeb, põhineb ühiskonnakihtide harmoonilisel vahekorral. Kuid mis juhtub siis, kui alamad klassid ei rahuldu oma osaga? Mis juhtub konflikti-olukorras. Selle küsimusega Platon ei tegele.

Sõduritel ja valitsejatel ei ole „oma eluruumi, oma maad ega muudki omandit“, „kellelgi lihtsalt ei ole midagi peale oma keha“. Ülemklassidel ei ole isegi perekonnaelu – kellelgi ei ole oma naist või meest ega oma lapsi. Kui igasugune omandus on tehtud võimatuks, on riigist kõrvaldatud ka riiu ja ebakõla seemned.

Nagu mäletame, arvab Platon, et riik on kui hiiglaslik inimene. Inimese voorused on riigi voorused ja vastupidi. Võtmerollis on kreeklaste neli voorust: juba eespool mainitud õiglus ning sellele lisaks mõistlikkus (mõõdukus), mehisus (julgus) ja tarkus. Valitsejad ehk filosoofid on targad, sõdurid omalt poolt mehised. „Mõõdukus on kindel kord, naudingute ja soovide vaoshoidmine. Just seda peavad inimesed silmas, kui kasutavad seda iseenesest omapärast väljendit „suuta ennast valitseda“. Seejärel ühendatakse mõõdukus kogu riiki puudutavaks – viisil, mis jälle rõhutab ühiskondlikku üksmeelt ja harmooniat.

Õiglus ja mõistlikkus (mõõdukus) riiki iseloomustavate epiteetidena tähendavad ühiskonna eri osade ladusat ühendust. Ja kõik põhihüved koos võtavad kokku riigiutoopia ideaalsuse. Kohe „Riigi“ alguses täheldab Platon, et ühiskond tekib vajadusest, „minu arvates tuleneb riigi teke sellest, et keegi meist ei tule omal jõul toime, vaid igaüks vajab paljusid eri asju“.

PLATONI FEMINISM

Uurides naise rolli ühiskonnas, on Platon oma ajast sõna otseses mõttes tuhandeid aastaid ees. Naise ja mehe ainuke erinevus on selles, et naine sünnitab ja mees sigitab. Selle põhjal ei saa väita, et mingi „riigielus vajaliku kunsti või kohustuse suhtes oleks naine ja mees loomult erinevad“. Platon rõhutab, et mitte iga sünnipärane erinevus ei ole tähtis, kui kaalutakse kellelegi sobivat ülesannet. Kiilaspead ja pikajuukselised on erinevad, toob näiteks Platon, aga see ei ütle meile midagi nende loomulikest võimetest ja kalduvustest või sobivusest.

Kõik ametid kuni kõrgema tipuni välja on naistele avatud. Valitseja klass ei ole Platoni radikaalse vaate järgi päriolu määratud. „Ükski amet riigi elus ei kuulu naisele sellepärast, et ta on naine või mehele sellepärast, et ta on mees. Loomulikud kalduvused jagunevad võrdselt mõlema sugupoole vahel ning on loomulik, et naine osaleb kõigis ametites nagu meeski. „Mõni naine võib siis sobida ka valvuriks ja mõni teine mitte. Nende loomulike omaduste alusel ju valisime ka valvuriteks sobivaid mehi?“

Allikas: E. Saarinen. Filosoofia ajalugu. 3. trükk.  

 

Sokrates

Sokrates sündis aastal 469 või 470 ja suri 399 eKr. Ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav – ja tähelepanu nautiv – ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna „väärate jumalate kummardamises ja noorsoo rikkumises“.

Sokrates on filosoofia ajaloos erandlik kuju ka sellepärast, et tema teoreetiline panus filosoofiasse on vähene. Sokrates ei arendanud mingit süsteemset õpetust, ei esitanud terviklikku filosoofiat. Selle asemel, et näidata, kuidas asjad on, üritas Sokrates enamasti näidata, kuidas nad vähemalt ei ole. Viimse piirini pinguldatud kriitilisus, oma piiride teadmine ja tajumine – see on Sokratese põhiline eripära.

Sokrates tahab vestluspartnerit küsimustega pihtide vahele võtta. Tema vestlustehnika on kaval, paindlik ja mänguline, sageli taibukas ja imetlusväärne, mõnikord ärritavalt salakaval. Sokratest võib pidada maalähedase elutarkuse õpetajaks. Ta ei mõju eriti peenekoelise mõtlejana: ealeski Sokrates ei spekuleeri, ei teoretiseeri ega seleta lahti oma vaatenurka. Aga ta küsib.

Sokratese aupaiste süttib siiski alles ta surma kaudu. See rahvafilosoof ja retoorik on üks ajaloo kuulsamaid märtereid. Sokratese surma draama erutas antiikses Kreekas ägedalt meeli. Surres oli Sokrates 70 aastane. Platon, kes viibis kohtuprotsessi juures, oli vaevalt täisealine. Sokratese surmamõistmine šokeeris vapustavalt noort Platonit; Platoni varasemad kirjutised on õiguspoolest elulooline sari, kus ta kaitseb Sokratest kui teotatud isiksust. Sokratese hukkamiseni viinud kohtuprotsess ilmutab äärmist ebaõiglust. Sokrates oli kohtuprotsessi ajal Ateenas laialt tuntud omapärane kuju. Tema leppimatu, lausa kirglik soov nõuda põhjendusi iseenesestmõistetavaks peetavaile asjadele suurendas veelgi seda tigedusekoormat,mida tema erandlik persoon niigi esile kutsus. See „ülima rumaluse ülempreester“ oli kiusupunn, kelle seltsis aga Ateena noorsugu meelsasti aega veetis: see lisas veelgi vett tema vastaste veskile.

Sokratese süü või süütuse poolt hääletas 501 ateenlast, kes tolleaegse õiguspraktika kohaselt olid valitud loosiga, nemad otsustasid maailmaajaloo kuulsaima filosoofi saatuse.

Sokratese jaoks ebasoodsat kohtuotsust, häälteenamusel põhinevat hukkamõistu, mõjutasid kahtlemata otsustavalt kaks seika. Esiteks, süüdistuse ebamäärasus, mida suurendas poleemika Sokratese isiku ümber. Teiseks, Sokratese esinemine kohtu ees, mida on iseloomustatud trotsliku ja järeleandmatuna, isegi jultununa. Sokratese kõnes ei leidu andekspalumise raasugi.

„Isegi kui teie siis ütleksite: „Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellest tabatakse, pead sa surema!“ – kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin teile: „Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski parem jumalale kui teile, ning kuni ma veel hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: „Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateenas, ühe suurima ja tarkuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida, et sul seda võimalikult rohkem oleks, aga kuulsuse ja arukuse ja tõe ning oma hinge eest, kuidas seda võimalikult paremaks muuta, sa hoolt ei kanna ega mõtlegi selle peale?“

„/.../ Kui arvate, et suudate inimeste hukkamisega takistada, et teid ebaõige elamise pärast ei laidetaks, siis kaalutlete valesti.“

„Tõelisel filosoofil... on siis tegelik eesmärk surm ja kõikidest inimestest on just neile surm kõige vähem hirmuäratav.“

Sokratese lausa filosoofilisi õpetusi on üsna napilt; Sokratese tõmbejõud on tema isiksuses.  Sorkates oli kirglik vestleja. See kajastub sokraatilistes dialoogides, Sokratese tegelaskuju ümber loodud näidenditaolistes tekstides, kus erinevate tegelaskujude kaudu katsutakse mitmete alternatiivsete seisukohtade pädevust. Sageli ei vii see vestlus mingisuguse otsese lõpptulemuseni: olulisem on vestlus ise ja küsimuseasetus, mitte resultaat/uurimuse lõpp-punkt. See eriti Platoni varasemates dialoogides kristalliseerunud metoodika tõstab vestluse väärtuseks omaette.

Räägitakse ka s o k r a a t i l i s e s t  m e e t o d i s t. See tähendab õpetusviisi, kus õpetaja – Sokrates – kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti – ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Ta ei ütle, kuidas asjad just nimelt on, vaid mida tähele panna, kui eeldada nimetatud tingimusi eraldi. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte sünnitada.

Sokratesele, keda kohtame Platoni dialoogides, on filosoofiline tegevus  m õ i s t e t e m ä ä r a t l u s. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset selgitust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistetele.

Mis on teadmine? Mis on armastus? Mis on voorus või õiglus? Need küsimused esinevad filosoofia ajaloos alatasa, ja oluline on mõista, missugust tüüpi vastust otsitakse. Seda valgustab Platoni dialoog „Theaitetos“

Kõne all on üks Platoni filosoofiliselt sügavamaid tekste, suurepärane kirjutis, mille teema on filosoofe läbi aegade erutanud küsimus „Mis on teadmine?“. Dialoogi alguses esitab Sokrates Theaitetosele süütuna näiva küsimuse. Nagu filsoofias sageli, puudutab siingi probleem asja, mis tavamõtlemises arvatakse iseenesestmõistetavalt selge olevat. Igaüks ju kujutleb end teadvat, mis on teadmine. Kuid kes oskab öelda, mis see on?

„Theaitetos“ vastab kõigepealt teadmiste eri liike loetledes. See esmalt pähe tulnud vastus ei rahulda Sokratest, ta toonitab, et „ma ei küsinud ju, mille kohta teadmine käib või kui palju on teadmise liike. Oma küsimusega ei pidanud ma silmas nende hulka, vaid tahtsin selgusele jõuda, mis teadmine ise on.“  Vastuseks üldisele küsimusele ei piisa erijuhtude mainimisest: „Kui meilt küsitakse, mis on kunst, on mõttetu vastata, nimetades mõningaid kunste. Siis ju pakume vastuseks mingit konkreetset ala puudutavat kirjeldust, kuigi meilt seda ei küsitud.“

Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus – teooria sellest, mis on teadmine (võimalikult üldises mõttes). Selle filsoofia tähtsa erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus „Mis on teadmine?“ See küsimus nõuab vastust, mis haaraks üksikjuhtumite taga olevat, neid ühendavat tuuma, teadmist ennast.  Ja kuigi argielus võib selle küsimuse kui liiga üldise uurimata ja tähele panemata jätta, on filosoofi tee teine. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesest mõistetavaks.

Dialoogis „Theaitetos“ esitatakse kolm katset vastata Sokratese teadmise olemust puudutavale küsimusele. Esiteks püütakse teadmine määratleda vaatluse kaudu; teadmine ankurdatakse selle kogemuse külge, mille vahendab meile vaatlus. Sokratest (ja Platonit) see vastus siiski ei rahulda. Dialoogis tuuakse välja üsna säravalt teravmeelsed vastulaused, millest autor nimetab vaid ühte: teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus. Siirdume teisele määratlemiskatsele: teadmine on õige mõistmine. See esialgu veenev seletus on siiski samuti ebapiisav. Aga kui kellelgi on õige mõistmine juhuslikul või vääral põhjusel? Teadmine näib eeldavat teadmise objektiga kindlamat seost, kui seda tagab pelgalt õige mõistmine.

Nii jõutakse kolmanda – ja filosoofiaajalooliselt kuulsaima – määratluseni: teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega (seletusega).

Filosoofiline mõisteanalüüs võib meie arusaamist laiendada. Ta võib valgustada eri mõistete seoseid, nende nüansse ja vastastikuseid suhteid.

Sokratese roll kogu hilisema lääne filosoofia sümboolse ja teednäitava tegelaskujuna ilmneb kokkuvõtlikult ehk kõige paremini sõnades, millega ta ise Platoni dialoogis „Gorgias“ iseloomustas oma lähenemisviisi:

„Ära imesta, kui ma edaspidi küsin sinult uuesti selle kohta, mis tundub täiesti selge olevat, aga ikkagi ma küsin: kordan veel, et ma esitan küsimusi meie vestluse arengu järjepidevuse huvides, mitte sinule kahjuks, vaid kartusest, et meile muutub harjumuseks teinetest katkestada ja ette rutata. Ma tahan, et sa viiksid vestluse lõpuni nii, nagu seda ise vajalikuks pead, oma lähtekohtadest lähtudes.“

Üks väheseid teoreetilisi õpetusi, mida Sokrates ilmselt ise esitas, mõte oli, et tõeline teadmine – olulisi asju puudutav teadmine – peitub inimeses eneses. Seega on tõe leidmiseks vaja uurida iseend.

Sokrates ei hoolinud empiirilisest teadmisest. Talle huvi pakkuv teadmine puudutas midagi muud kui välist tajuilma; selle võis ta leida iseendast.

Teine filosoofiline lähenemisviis, mida samuti peetakse ajaloolise Sokratese looduks, on esmapilgul üllatav. Selle järgi on teadmine hüve; õige mõistmine viib paratamatult õige tegevuseni, neid kahte pole võimalik mõelda teineteisest eraldi. See sokraatiline õpetus seob tunnetusteoreetilise teadmise ja moraalifilosoofia hüve mõisted vahetult ühte. Tegemist nn vooruslikuse nõudmisega. See teema tuleb esile paljudes Platoni ja Xenophoni Sokratese kohta käivates tekstides. Platoni dialoogis „Kriton“ keeldub Sokrates vanglast põgenemast, kuna vooruslikum on kannatada seaduse järgi langetatud ebaõiglase kohtuotsuse tõttu, kui põgeneda seadust rikkudes.

Kui Sokratese sümboolse tegelaskujuga liitub kindel usk oma veendumustesse ja kriitikavõimesse, siis on ta tõesti peaaegu vihastama panevalt leplik ja alistuv riigi ja selle seaduste ees. Need esindavad Sokratesele absoluuti millest kõrgemale üksikisiku õigus ei ulatu.

Väärtused on Sokratesele objektiivsed. Kõik, mida inimene peab tegema, on seega mõistuslikult selgitatav. Kui inimesele on mõistuslik analüüs tõestanud, mis on mingis olukorras õige, toimib ta oma järelduste kohaselt.  Tõeline teadmine ei ole lahus seda väljendavast tegevusest.

Sokratese kuju vaagides on sageli viidatud Naatsareti Jeesusele. Jeesus nagu Sokrateski ei jätnud endast mingit kirjalikku jälge. Mõlema mõju põhineb õpilastel ja kaasaegsete tunnistustel – sellel mõjul, mida nad omal ajal ümbritsevale avaldasid. Sokratesestki sündis terve hulk evangeeliume.  Ka Sokrates pitseeris oma inimlikkuse traagilise surmaga. Sokrates ja Jeesus esindasid humaansuse ideaali. Nagu tõdeb Henrik Schück oma kirjandusloos, hakkas Sokrates „kogu hilisemale antiigile tähendama peaaegu sama mis Naatsareti Jeesus kogu kristlikule ajastule: kõlbelise puhtuse ja õilsa inimlikkuse väljendust.“ Ei võimu ega au, ei maist edu ega isegi tunnustust; püüdlus kätte saada inimlikkuse tuuma, mis seisneb tarkuses ja vooruslikkuses.

Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes.

Allikas: Esa Saarinen. Filosoofia ajalugu. 2007, lk 7-20.