Platon

Sokratese andekaim õpilane oli Platon (427-347 a eKr). Kõrgest soost Platon on mitmes mõttes oma ebamäärase mainega õpetaja vastand. Vastupidiselt Sokratesele kirjutas Platon palju; tema kirjutised on meieni täielikult säilinud. Vastupidiselt Sokratesele ei olnud ta niivõrd filosoofiline „ämmaemand“, kes aitas teistel sünnitada, kuivõrd pigem sünteesiv, tervikstruktuuri poole püüdlev filosoof.

Platoni tekstid on dramaatilised ja lõbusad, tihti kirjutatud näidendlikus dialoogivormis. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogikasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadusessegi. Maailm muutub tema haardes – esimest korda kirjapandud sõna ajaloos – filosoofiliseks süsteemiks. Platon nägi end eelkõige õpetajana, kes enda rajatud akadeemias elava sõna kaudu mõju avaldas. Platoni rajatud akadeemia tegutses 900 aastat ja selle mõju on õhtumaise enesetunnetuse ja teaduse arengule olnud tohutu.

Platon on valusalt teadlik oma aja inimlikust ja poliitilisest allakäigust. Ta tahab esitada inimesekäsitluse ja riigiõpetuse, mis näitaks teed välja sellest ummikust. „Jõudsin sellisele järeldusele“, kirjutab Platon oma nn seitsmendas kirjas, „et eranditult kõik tänapäeva riigid on poliitiliselt laokil, kuna kogu seadusandlus on sellises olukorras, mida vaevalt muu kui ime ja õnnelik kokkusattumine üheskoos võivad parandada. Ja nii pidin ma asetama esikohale tõelise filosoofia, mille kohta sain öelda, et see on nii ühiskonda kui ka üksikut inimest puudutava tõe allikas.“ Need sõnad osutavad eelkõige Platoni suures dialoogis „Riik“ arendatavale ühiskonnautoopiale. See on Platoni mõjusam saavutus ideedeõpetuse kõrval, millega riigiõpetus põimub. Mis on hüve, mis õiglus? Need on tema jaoks elu ja surma küsimused.

Inimmõistus on Platoni arvates väljakutsuvalt suveräänne; selle põhiaksioomi võttis Platon üle Sokrateselt. Platon pooldab ka Sokratese intellektuaalset eetikat, mille järgi keegi ei toimi tahtlikult vääralt. Voorus on teadmine ja teadmine on voorus – vääralt sooritatud tegu paljastab tegija teadmatust.

Platoni ratsionalismi kolmas oluline külg ilmneb tema pürgimuses korra ja seaduspärasuse poole. Selles visioonis on olemine täielikult mõistetav, selle skemaatilist kujutist ei varjuta mingi ebamäärasus.

PLATONI IDEEDEÕPETUS

Tõde hõlmav tõeline olemine on värvitu, vormitu, mida ei saa kompida, ja on nähtav ainult hinge tüürimehele, mõistusele. Sellele olevale ongi suunatud tõeline teadmine.

PROTAGORASE RELATIVISM

Protagorase kuulsa õpetuse järgi on „inimene kõigi asjade mõõt“. Inimene on kõige mõõt selles tähenduses, et igaüks vaatab asju lähtuvalt omaenese seisukohast. Platon on Protagorase tunnetusteoreetilise relativismi vastu. Platoni õpetuse põhitelg on teadmine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Ja miks? Sest tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud.  Siiski õnnestub Platonil säilitada Protagorase õpetuse tuum; meeltega tajutav maailm, erinevalt ideede maailmast, ilmneb erinevalt – sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Eraldades teineteisest kaks oleva tasandit, õnnestub Platonil seega mahutada Protagorase põhiseisukohad enda omadesse ning tagada ka teadmise üldpädevus. Subjektiivsus – modernselt sõnastades – kaasneb usuga ja mitte teadmisega.

AINSUS JA PALJUSUS

Platon eristab tõelisuse kaks tasandit, millest üks on püsiv ja muutumatu ja teine pideva muutumise seisundis. Kas ei eelda mitte kõik teadmised objektina ideaalset, mõistuslikku tegelikkust, erinevalt vahelduvast ja muutuvast meeltemaailmast, mida valitsevad näilikkus ja juhuslikkus?

NÄILINE JA TEGELIK

Platoni ideedeõpetuse taustaks on tegelikkuse ja näilisuse eristamine filosoofilises ja inimlikus mõttes. Meeltega tajutav tegelikkus ei ole Platoni järgi sügavaim, puhtaim olev. Meelte abil tunnetatava maailma taga on tõeliselt olevate ideede tegelikkus, mida meeleline maailm ainult peegeldab. Meeltega tajutav tegelikkus tähendab Platonile näilisust, mis küll laias laastus võttes on olemas, aga päris tõeliselt ei ole. Näilisus hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal. Kuid tuleb ilmtingimata meeles pidada, et näilisus ei taga tõelist teadmist.

Platon illustreerib näilisuse ja tõeliselt oleva eristust näitega koopast, mis on üks kuulsamaid filosoofia ajaloos. Ta kutsub meid ette kujutama rühma inimesi, kes on aheldatud koopasarnasesse vangikongi, näoga seina poole. Nii ei näe vangid seda, mis nende selja taga toimub; nad saavad vaadata ainult asjade ja esemete varje, mis langevad koopa seinale. Kuna vangid on nii olnud sünnist saati, siis arvavad nad – see on peamine – neid varje tõeliselt olevateks asjadeks ja esemeteks. Varjude tegelikkus on koopasse aheldatud vangide jaoks tõsiolev.

Kui rahuldume ainult meie meeltele avaneva oleva uurimisega, näeme koopasse suletud vangide kombel vaid näilikku. Et küündida tõeliselt olevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. See vaid mõtlemise abil saavutatav tegelikkus on ideede maailm, mis kiirgab kõiges puhtas ja heas – kogu teadmises. See tõsiolev ja kõige aluseks olev tuum, mis teeb võimalikuks teadmise ja tarkuse, kuulub ainult ülemeelelistele ideedele.

IDEED TEADMISE OBJEKTINA

Ülemeelelised ideed on meeltega tajutavast tegelikkusest põhjapanevamad. Alles mõtlemise abil saavutatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. Mõeldav tegelikkus on meelte abil edasi antavast tegelikkusest tunnetuslikult esmasem. Meeltemaailma muutuvad ja kaduvad esemed ja olendid saavad ilmuda meie teadmiste ringi ainult sedavõrd, kuivõrd vaatleme neid ideede kaudu. Siin kohtame Platoni ideedeõpetuse tunnetusteoreetilist külge. Selle järgi on puhas teadmine suunatud ideedele, mitte meelelise tegelikkuse näilikele asjadele, mis vaid peegeldavad tõsiolevaid ideid.  Teadmine eeldab mõtlemist, seega eraldumist meeltes vahetult antust: see näib olevat Platoni põhiteema neis tunnetusteoreetilistes uuringutes, kus meeltele erilist tähtsust ei omistata. Ilma igaveste  muutumatute ideedeta oleks mõistuslik mõtlemine võimatu.

Ainsuse idee tunnetamine paljususes on Platoni õpetuse kesksemaid teemasid – teadmine puudutab seda, mis ühendab eri juhtumeid ja mis erilistest asjadest üldisemana kumab nende taustal. Kui mul on laual viis erinevat raamatut, siis ühendab miski seda viit eset: see, et igaüks on raamat. Ideed on mallid, mis liigendavad tegelikkust, nad on ülemeelelised ja muutumatud. „Vaid teadmine on suunatud olevale, see pürgib oleva olemuse teadmisele“. Platon eelistab alati üldist ja abstraktset üksikule ja konkreetsele. Ta eelistab püsivat ja ajatut muutuvale ja ajalisele.

IDEED TÕSIOLEVANA

Küsimusele, millest tegelikkus oma põhialustes koosneb, vastab ideedeteooria metafüüsilise õpetusena, et ideedest. Platon arvab, et ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed. Ideed on väljaspool ruumi ja aega. Tema arvates on muutumine üks näiliku tegelikkuse mõisteid, varjudemaailma nähtus.

Nii on olev oma olemuselt muutumatu ja igavene. Ideed on olemas tingimatuna, seepärast on nad tõsiolevad. Me vajame oma teadmistele püsivalt olemasolevaid objekte: nii põimub ideede tunnetusõpetuslik roll orgaaniliselt nende metafüüsikaga.

Platoni ideedeõpetuse metafüüsilise poole mõistmiseks on põhjust lisada, et ta arvab selle, mis seletab, olevat tõelisema kui see, mida seletatakse. Varjud on vähem olemas kui valgus ja esemed, mis tekitavad varjusid ja mille kaudu neid saab mõista. Vastavalt sellele mõtleb Platon, et ülemeelelised ideed on meelelise maailma olenditest ja esemetest põhjapanevamad. Kui minu ees on üksik hobune Charme Asserdal, kas ei ole mitte loomulik öelda, et teda mõistetakse hobusena alles üldise hobususe idee kaudu?

Hobususe idee on üksikust hobusest Charme Assedralist esmasem.  Põhjus on põhjapanevamam kui see asi, mille põhjus see on. Kuna ideed ja ainult ideed on meelelise reaalsuse põhjuseks, tuleneb ideede tõsiolevus sellest paratamatult.

Kuigi vaatlusega kaasnevad kahtlemata mõistelised elemendid, klassifitseerib, võrdleb, individualiseerib ja tüpologiseerib siiski alles mõtlemine – keel. See kogu teadusetegemise aluseks olev visioon on Platoni ideedeõpetuse taustaks. Ta tahab juhtida meie tähelepanu mõistelisele, mõtlemist eeldavale osale, ilma milleta teadmine on võimatu. Sellele annab ta nime „idee“.

Platoni mõtlemist ülistav filosoofia on üleskutse teoretiseerida, analüüsida, otsida sügavamaid põhjusi vahetult ilmneva näilisuse taga.

IDEED MORAALI ALUSENA

Platon on moralist. Moraalil peab olema subjektiivsest hinnangust tugevam põhi. Platon viitab ideedele ja tõstab oma moralismi nende poolt valgustatud püsivale ja igavesele alusele. Platon on otsustavalt igasuguse relativismi vastu, nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Et objektiivne teadmine ja objektiivsed väärtused oleksid võimalikud, selleks vajame ideid.

IDEEDE JA MEELELISE MAAILMA SUHE

Ideid ei või tuletada meelelisest maailmast. Mõtlemine on meelelise tajuga võrreldes alati esmane, tunnetusteoreetiliselt ja loogiliselt. Olev kui selline, asjade tuum ja olemus on saavutatav vaid mõtlemise abil. Ja vaid mõtlemine teeb meie meelelise taju mõistatavaks sellisena, nagu see ilmneb.

IDEED JA KEELEFILOSOOFIA

Platoni tekstides tõusevad esile mõisted nagu „õiglus“, „hüve“ või „teadmine“. Platoni ideedeõpetust võib tõlgendada kui selliste mõistete tähendusteooriat. Semantika kandev mõiste on järgmine. Näiteks viitab väljend „õiglus“ ideede maailmas olevale muutumatule ja igavesele õigluse ideele. Alles seejärel tähendab väljend neid konkreetseid tegusid, mis oma laadilit kõlbavad õiglasteks. Tee kulgeb mõiste kaudu üksikolendini. Mõisted ei ole ole ajas ja ruumis, nad ei ole liha ega veri või mõnel muul ilmsel viisil tuttava argimaailma asjad. Mis nad siis on? Seda küsimust kutsutakse filosoofias universiaalide probleemiks. Termin „universiaal“ meenutab seda, et jutt on paljudele üksikjuhtumitele sobivatest väljenditest, mitte üksikterminitest nagu „mina“, „sina“ või „M“. Platon on öelnud:“Meil on tavaliselt kombeks oletada, et kõigile neile rohkearvulistele esemetele, mille kohta kasutame sama nime, vastab üks idee“.

ÜHISKONNAFILOSOOFIA

Platonil on auahne eesmärk esitada üksikasjalik visioon ideaalsest riigist. Inimesekäsitlus ja kujutlus riigist on sama asja vastandpooled: et teada, mis on õiglus üksikinimese puhul, peame enne uurima, mida tähendab õiglus riigis. Riik esindab suuremas mõõtkavas seda, mis inimeses ilmneb väiksemalt. Riik on hiiglaslik inimene. Moraal seob üksiku inimese riigi osaks. Inimese sotsiaalsus on vältimatu algtõde.  Riik ja üksikinimene on oma põhistruktuurilt samasugused. Mõlemas on samad elemendid. Nii vastavad hinge osad ühiskonnaklassidele riigis. Õiglus sünnib nende kooskõlast ja õigest suhtest.

Töölised ehk tootev klass, kes hoolitseb riigi aineliste hüvede eest, moodustab selle aluse. „Kõike tehakse rohkem, paremini ja kergemini, kui igaüks teeb ühte tööd oma kalduvuste järgi õigel ajal ja vabana muudest kohustustest“. Teise klassi moodustavad sõdurid, kes kaitsevad riiki seda väljastpoolt ohustavate vaenlaste eest. Sõdurite klassil on ka sisepoliitiline ülesanne: nad on „valitsejate määruste kindlustajad ja kaitsjad“. Kolmandana tulevad valitsejad, keda Platon kutsub valvuriteks. Platon väidab, et „on siiski päris õige nimetada päris valvuriteks neid mehi, kes kaitsevad riiki väliste vaenlaste ja sisemiste sõprade eest nii, et ühtedel ei oleks soovi ja teistel võimalust seda põhjustada.“

Suur osa Platoni vestlusest keskendub valitsejate õige kasvatamise küsimustele. Platon on radikaalne väärtusobjektivist. Ta usub, et on võimalik t e a d a, mis on õige ja hea. Demokraatia nõrkus on just selles, et side teadmisega katkeb. Inimesed, kes demokraatlikult valivad valitsejad, on retoorika ja pettusega mõjutatavad – miski ei taga, et valitud teavad midagi asjadest, mida võimekas ja vooruslik valitseja peab põhjalikult teadma. Ülekohus ja ebaõiglus tuleneb lõppkokkuvõttes ikkagi teadmatusest. „/.../niisamuti tuleb valvureid juba noorena saata ohtlikesse olukordadesse ning seejärel naudingute sekka. Neid tuleb kontrollida palju hoolikamalt, kui kontrollitakse kulda tules, kuna vaid siis on näha, kas nooruk suudab vastu panna ahvatlusele, püsida aina tasakaalukana, valitseda iseennast ja kunste, mida ta on õppinud, säilitada õiget rütmi ja harmooniat. Vaid sellisena saab ta olla võimalikult kasulik nii iseendale kui ka riigile. Ja sellest, kes poisina, noorukina ja mehena läbinud puhtalt kõik katsumused, peab saama riigi valitseja ja valvur.“

Valitseja põhiline omadus on tema teadmine tõsiolevast, tema oskus eristada arvamust tõelisest teadmisest. See on – Platoni Sokrateselt päritud intellektuaalse eetika järgi – ülim ja puhtaim hüve.

Aga sel juhul kõlbavad vaid filosoofid valitsejateks! „Filosoofid peavad saama kuningateks meie riigis, või siis need, keda me praegu nimetame kuningateks ja valitsejateks, peavad tõsiselt hakkama harrastama  filosoofiat, et poliitiline võim ja filosoofia sulaksid ühte.“ Filosoof on tõe armastaja. „Seda kel on isu maitsta kõiki teadusalasid, kes rõõmsal meelel asub õppima ega küllastu iial, nimetame me põhjendatult filosoofiks.“ „Filosoof, tarkuse armastaja, ihaldab tarkust tervikuna.“

Filosoof, niisiis valitseja, „tahab näha tõtt“ – ta suunab oma tähelepanu nähtumuse taha, tõsiolevale, asjade olemusele, ideedele. „Teadmine suundub olevale, pürgib oleva olemuse teadmisele.“ Platoni arvates saavad valitsejad kehtestada õiglasi seadusi ainult siis, kui nad teavad, mis see õiglus on. Selleks on võimeline ainult filsoof.

Platoni riik on aristokraatia – parimate võim – selle sõna täpses tähenduses. Platon ei usu demokraatia efektiivsusesse. Õiglases riigis tegelevad eri ühiskonnakihid oma ülesannetega ja vastavalt oma positsioonile tegutsevad nad ühiskonna hüvanguks. „Õiglus on siis see, et igaüks tegeleb oma asjadega“. Õiglus, nii nagu Platon seda näeb, põhineb ühiskonnakihtide harmoonilisel vahekorral. Kuid mis juhtub siis, kui alamad klassid ei rahuldu oma osaga? Mis juhtub konflikti-olukorras. Selle küsimusega Platon ei tegele.

Sõduritel ja valitsejatel ei ole „oma eluruumi, oma maad ega muudki omandit“, „kellelgi lihtsalt ei ole midagi peale oma keha“. Ülemklassidel ei ole isegi perekonnaelu – kellelgi ei ole oma naist või meest ega oma lapsi. Kui igasugune omandus on tehtud võimatuks, on riigist kõrvaldatud ka riiu ja ebakõla seemned.

Nagu mäletame, arvab Platon, et riik on kui hiiglaslik inimene. Inimese voorused on riigi voorused ja vastupidi. Võtmerollis on kreeklaste neli voorust: juba eespool mainitud õiglus ning sellele lisaks mõistlikkus (mõõdukus), mehisus (julgus) ja tarkus. Valitsejad ehk filosoofid on targad, sõdurid omalt poolt mehised. „Mõõdukus on kindel kord, naudingute ja soovide vaoshoidmine. Just seda peavad inimesed silmas, kui kasutavad seda iseenesest omapärast väljendit „suuta ennast valitseda“. Seejärel ühendatakse mõõdukus kogu riiki puudutavaks – viisil, mis jälle rõhutab ühiskondlikku üksmeelt ja harmooniat.

Õiglus ja mõistlikkus (mõõdukus) riiki iseloomustavate epiteetidena tähendavad ühiskonna eri osade ladusat ühendust. Ja kõik põhihüved koos võtavad kokku riigiutoopia ideaalsuse. Kohe „Riigi“ alguses täheldab Platon, et ühiskond tekib vajadusest, „minu arvates tuleneb riigi teke sellest, et keegi meist ei tule omal jõul toime, vaid igaüks vajab paljusid eri asju“.

PLATONI FEMINISM

Uurides naise rolli ühiskonnas, on Platon oma ajast sõna otseses mõttes tuhandeid aastaid ees. Naise ja mehe ainuke erinevus on selles, et naine sünnitab ja mees sigitab. Selle põhjal ei saa väita, et mingi „riigielus vajaliku kunsti või kohustuse suhtes oleks naine ja mees loomult erinevad“. Platon rõhutab, et mitte iga sünnipärane erinevus ei ole tähtis, kui kaalutakse kellelegi sobivat ülesannet. Kiilaspead ja pikajuukselised on erinevad, toob näiteks Platon, aga see ei ütle meile midagi nende loomulikest võimetest ja kalduvustest või sobivusest.

Kõik ametid kuni kõrgema tipuni välja on naistele avatud. Valitseja klass ei ole Platoni radikaalse vaate järgi päriolu määratud. „Ükski amet riigi elus ei kuulu naisele sellepärast, et ta on naine või mehele sellepärast, et ta on mees. Loomulikud kalduvused jagunevad võrdselt mõlema sugupoole vahel ning on loomulik, et naine osaleb kõigis ametites nagu meeski. „Mõni naine võib siis sobida ka valvuriks ja mõni teine mitte. Nende loomulike omaduste alusel ju valisime ka valvuriteks sobivaid mehi?“

Allikas: E. Saarinen. Filosoofia ajalugu. 3. trükk.  

 

Sokrates

Sokrates sündis aastal 469 või 470 ja suri 399 eKr. Ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav – ja tähelepanu nautiv – ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna „väärate jumalate kummardamises ja noorsoo rikkumises“.

Sokrates on filosoofia ajaloos erandlik kuju ka sellepärast, et tema teoreetiline panus filosoofiasse on vähene. Sokrates ei arendanud mingit süsteemset õpetust, ei esitanud terviklikku filosoofiat. Selle asemel, et näidata, kuidas asjad on, üritas Sokrates enamasti näidata, kuidas nad vähemalt ei ole. Viimse piirini pinguldatud kriitilisus, oma piiride teadmine ja tajumine – see on Sokratese põhiline eripära.

Sokrates tahab vestluspartnerit küsimustega pihtide vahele võtta. Tema vestlustehnika on kaval, paindlik ja mänguline, sageli taibukas ja imetlusväärne, mõnikord ärritavalt salakaval. Sokratest võib pidada maalähedase elutarkuse õpetajaks. Ta ei mõju eriti peenekoelise mõtlejana: ealeski Sokrates ei spekuleeri, ei teoretiseeri ega seleta lahti oma vaatenurka. Aga ta küsib.

Sokratese aupaiste süttib siiski alles ta surma kaudu. See rahvafilosoof ja retoorik on üks ajaloo kuulsamaid märtereid. Sokratese surma draama erutas antiikses Kreekas ägedalt meeli. Surres oli Sokrates 70 aastane. Platon, kes viibis kohtuprotsessi juures, oli vaevalt täisealine. Sokratese surmamõistmine šokeeris vapustavalt noort Platonit; Platoni varasemad kirjutised on õiguspoolest elulooline sari, kus ta kaitseb Sokratest kui teotatud isiksust. Sokratese hukkamiseni viinud kohtuprotsess ilmutab äärmist ebaõiglust. Sokrates oli kohtuprotsessi ajal Ateenas laialt tuntud omapärane kuju. Tema leppimatu, lausa kirglik soov nõuda põhjendusi iseenesestmõistetavaks peetavaile asjadele suurendas veelgi seda tigedusekoormat,mida tema erandlik persoon niigi esile kutsus. See „ülima rumaluse ülempreester“ oli kiusupunn, kelle seltsis aga Ateena noorsugu meelsasti aega veetis: see lisas veelgi vett tema vastaste veskile.

Sokratese süü või süütuse poolt hääletas 501 ateenlast, kes tolleaegse õiguspraktika kohaselt olid valitud loosiga, nemad otsustasid maailmaajaloo kuulsaima filosoofi saatuse.

Sokratese jaoks ebasoodsat kohtuotsust, häälteenamusel põhinevat hukkamõistu, mõjutasid kahtlemata otsustavalt kaks seika. Esiteks, süüdistuse ebamäärasus, mida suurendas poleemika Sokratese isiku ümber. Teiseks, Sokratese esinemine kohtu ees, mida on iseloomustatud trotsliku ja järeleandmatuna, isegi jultununa. Sokratese kõnes ei leidu andekspalumise raasugi.

„Isegi kui teie siis ütleksite: „Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellest tabatakse, pead sa surema!“ – kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin teile: „Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski parem jumalale kui teile, ning kuni ma veel hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: „Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateenas, ühe suurima ja tarkuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida, et sul seda võimalikult rohkem oleks, aga kuulsuse ja arukuse ja tõe ning oma hinge eest, kuidas seda võimalikult paremaks muuta, sa hoolt ei kanna ega mõtlegi selle peale?“

„/.../ Kui arvate, et suudate inimeste hukkamisega takistada, et teid ebaõige elamise pärast ei laidetaks, siis kaalutlete valesti.“

„Tõelisel filosoofil... on siis tegelik eesmärk surm ja kõikidest inimestest on just neile surm kõige vähem hirmuäratav.“

Sokratese lausa filosoofilisi õpetusi on üsna napilt; Sokratese tõmbejõud on tema isiksuses.  Sorkates oli kirglik vestleja. See kajastub sokraatilistes dialoogides, Sokratese tegelaskuju ümber loodud näidenditaolistes tekstides, kus erinevate tegelaskujude kaudu katsutakse mitmete alternatiivsete seisukohtade pädevust. Sageli ei vii see vestlus mingisuguse otsese lõpptulemuseni: olulisem on vestlus ise ja küsimuseasetus, mitte resultaat/uurimuse lõpp-punkt. See eriti Platoni varasemates dialoogides kristalliseerunud metoodika tõstab vestluse väärtuseks omaette.

Räägitakse ka s o k r a a t i l i s e s t  m e e t o d i s t. See tähendab õpetusviisi, kus õpetaja – Sokrates – kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti – ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Ta ei ütle, kuidas asjad just nimelt on, vaid mida tähele panna, kui eeldada nimetatud tingimusi eraldi. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte sünnitada.

Sokratesele, keda kohtame Platoni dialoogides, on filosoofiline tegevus  m õ i s t e t e m ä ä r a t l u s. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset selgitust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistetele.

Mis on teadmine? Mis on armastus? Mis on voorus või õiglus? Need küsimused esinevad filosoofia ajaloos alatasa, ja oluline on mõista, missugust tüüpi vastust otsitakse. Seda valgustab Platoni dialoog „Theaitetos“

Kõne all on üks Platoni filosoofiliselt sügavamaid tekste, suurepärane kirjutis, mille teema on filosoofe läbi aegade erutanud küsimus „Mis on teadmine?“. Dialoogi alguses esitab Sokrates Theaitetosele süütuna näiva küsimuse. Nagu filsoofias sageli, puudutab siingi probleem asja, mis tavamõtlemises arvatakse iseenesestmõistetavalt selge olevat. Igaüks ju kujutleb end teadvat, mis on teadmine. Kuid kes oskab öelda, mis see on?

„Theaitetos“ vastab kõigepealt teadmiste eri liike loetledes. See esmalt pähe tulnud vastus ei rahulda Sokratest, ta toonitab, et „ma ei küsinud ju, mille kohta teadmine käib või kui palju on teadmise liike. Oma küsimusega ei pidanud ma silmas nende hulka, vaid tahtsin selgusele jõuda, mis teadmine ise on.“  Vastuseks üldisele küsimusele ei piisa erijuhtude mainimisest: „Kui meilt küsitakse, mis on kunst, on mõttetu vastata, nimetades mõningaid kunste. Siis ju pakume vastuseks mingit konkreetset ala puudutavat kirjeldust, kuigi meilt seda ei küsitud.“

Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus – teooria sellest, mis on teadmine (võimalikult üldises mõttes). Selle filsoofia tähtsa erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus „Mis on teadmine?“ See küsimus nõuab vastust, mis haaraks üksikjuhtumite taga olevat, neid ühendavat tuuma, teadmist ennast.  Ja kuigi argielus võib selle küsimuse kui liiga üldise uurimata ja tähele panemata jätta, on filosoofi tee teine. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesest mõistetavaks.

Dialoogis „Theaitetos“ esitatakse kolm katset vastata Sokratese teadmise olemust puudutavale küsimusele. Esiteks püütakse teadmine määratleda vaatluse kaudu; teadmine ankurdatakse selle kogemuse külge, mille vahendab meile vaatlus. Sokratest (ja Platonit) see vastus siiski ei rahulda. Dialoogis tuuakse välja üsna säravalt teravmeelsed vastulaused, millest autor nimetab vaid ühte: teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus. Siirdume teisele määratlemiskatsele: teadmine on õige mõistmine. See esialgu veenev seletus on siiski samuti ebapiisav. Aga kui kellelgi on õige mõistmine juhuslikul või vääral põhjusel? Teadmine näib eeldavat teadmise objektiga kindlamat seost, kui seda tagab pelgalt õige mõistmine.

Nii jõutakse kolmanda – ja filosoofiaajalooliselt kuulsaima – määratluseni: teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega (seletusega).

Filosoofiline mõisteanalüüs võib meie arusaamist laiendada. Ta võib valgustada eri mõistete seoseid, nende nüansse ja vastastikuseid suhteid.

Sokratese roll kogu hilisema lääne filosoofia sümboolse ja teednäitava tegelaskujuna ilmneb kokkuvõtlikult ehk kõige paremini sõnades, millega ta ise Platoni dialoogis „Gorgias“ iseloomustas oma lähenemisviisi:

„Ära imesta, kui ma edaspidi küsin sinult uuesti selle kohta, mis tundub täiesti selge olevat, aga ikkagi ma küsin: kordan veel, et ma esitan küsimusi meie vestluse arengu järjepidevuse huvides, mitte sinule kahjuks, vaid kartusest, et meile muutub harjumuseks teinetest katkestada ja ette rutata. Ma tahan, et sa viiksid vestluse lõpuni nii, nagu seda ise vajalikuks pead, oma lähtekohtadest lähtudes.“

Üks väheseid teoreetilisi õpetusi, mida Sokrates ilmselt ise esitas, mõte oli, et tõeline teadmine – olulisi asju puudutav teadmine – peitub inimeses eneses. Seega on tõe leidmiseks vaja uurida iseend.

Sokrates ei hoolinud empiirilisest teadmisest. Talle huvi pakkuv teadmine puudutas midagi muud kui välist tajuilma; selle võis ta leida iseendast.

Teine filosoofiline lähenemisviis, mida samuti peetakse ajaloolise Sokratese looduks, on esmapilgul üllatav. Selle järgi on teadmine hüve; õige mõistmine viib paratamatult õige tegevuseni, neid kahte pole võimalik mõelda teineteisest eraldi. See sokraatiline õpetus seob tunnetusteoreetilise teadmise ja moraalifilosoofia hüve mõisted vahetult ühte. Tegemist nn vooruslikuse nõudmisega. See teema tuleb esile paljudes Platoni ja Xenophoni Sokratese kohta käivates tekstides. Platoni dialoogis „Kriton“ keeldub Sokrates vanglast põgenemast, kuna vooruslikum on kannatada seaduse järgi langetatud ebaõiglase kohtuotsuse tõttu, kui põgeneda seadust rikkudes.

Kui Sokratese sümboolse tegelaskujuga liitub kindel usk oma veendumustesse ja kriitikavõimesse, siis on ta tõesti peaaegu vihastama panevalt leplik ja alistuv riigi ja selle seaduste ees. Need esindavad Sokratesele absoluuti millest kõrgemale üksikisiku õigus ei ulatu.

Väärtused on Sokratesele objektiivsed. Kõik, mida inimene peab tegema, on seega mõistuslikult selgitatav. Kui inimesele on mõistuslik analüüs tõestanud, mis on mingis olukorras õige, toimib ta oma järelduste kohaselt.  Tõeline teadmine ei ole lahus seda väljendavast tegevusest.

Sokratese kuju vaagides on sageli viidatud Naatsareti Jeesusele. Jeesus nagu Sokrateski ei jätnud endast mingit kirjalikku jälge. Mõlema mõju põhineb õpilastel ja kaasaegsete tunnistustel – sellel mõjul, mida nad omal ajal ümbritsevale avaldasid. Sokratesestki sündis terve hulk evangeeliume.  Ka Sokrates pitseeris oma inimlikkuse traagilise surmaga. Sokrates ja Jeesus esindasid humaansuse ideaali. Nagu tõdeb Henrik Schück oma kirjandusloos, hakkas Sokrates „kogu hilisemale antiigile tähendama peaaegu sama mis Naatsareti Jeesus kogu kristlikule ajastule: kõlbelise puhtuse ja õilsa inimlikkuse väljendust.“ Ei võimu ega au, ei maist edu ega isegi tunnustust; püüdlus kätte saada inimlikkuse tuuma, mis seisneb tarkuses ja vooruslikkuses.

Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes.

Allikas: Esa Saarinen. Filosoofia ajalugu. 2007, lk 7-20.

Ruunid

Germaani ja Skandinaavia rahvaste muistse tähestikulise kirja – ruunide – päritolu ja nendega seotud pühasid toiminguid jääb alatiseks katma saladuseloor. Rahvapärimuse kohaselt olid ruunid Odini kingitus inimkonnale. Odin on muistsete skandinaavlaste jumaluste seas kesksel kohal. Tema nimi on tulnud muinasskandinaavia sõnadest, mis tähendavad „tuul“ ja „vaim“. Legendi järgi rippus Odin üheksa ööd Yggdrasil`i ehk Ilmapuu küljes, vigastatuna omaenese mõõgast, nälja, janu ja valu käes vaeveldes, üksi ja abitult, kuni nägi ruune, ning viimase tohutu jõupingutusega haaras nende järele.

RUUNIDE PÄRITOLU

Selles osas, kus ja millal ruunikirja Lääne-Euroopas esimest korda kasutati, pole teadlased veel üksmeelt saavutanud. Enne kui germaani hõimudel üldse mingi kiri välja kujunes – tõenäoiselt kestis see tuhandeid aastaid – kasutasid nad piltsümboleid, mida kraapisid kividele. Niisugused raidkirjad ehk hällristningar on pärit keskmisest ja hilisest pronksiajast (u 1300 eKr kuni 600 eKr) ning neid seostatakse indoeuroopa viljakuse ja päikese kultusega. Graveeringute hulgas on levinuimad inimeste ja nende kehaosade ning loomade kujutised, relvamotiivid, haakristid, päikesesümbolid, keerised, rattad ja muud ruudul või ringil põhinevad kujundid.

Ruunikiri tekkis siis, kui need muistsed piltsümbolid segunesid olemasolevate ladina, kreeka, etruski ja Põhja-Itaalia tähestikuga. Oma raamatus „Runes: An Introduction“ ütleb Ralph W. V. Elliot nende kahe pärimuse ühtesulamise kohta, et „ühelt pooolt tähestikuline kiri, teiselt poolt sümboolne sisu“, vihjates sellele, et kes iganes ruunitähestiku leiutas, pidi ruunieelsete sümbolite tähendusi teadma.

Ruuniteadlased arvavad üsna üksmeelselt, et puhtpraktiline ei ole ruunikiri algusest peale olnud. Rituaalsest otstarbest annab tunnistust ilmalike tähtede seotus germaanlaste paganlikes riitustes ja usulistes talitustes kasutusel olnud ruunieelsete sümbolitega. Ruunide seos paganlike jumalatega asetab ruunitähestiku vanas germaani religioonis kesksele kohale. Paganlikus maailmas nähti kogu loodust ja selle loomingut elusana. Osakesed ja kivid kätkesid endas püha loodust ning sobisid seetõttu ruuniloitsu jaoks. Sajandite jooksul on ruunimärke kraabitud puidu sisse, lõigatud metalli või nahka. Enim levinud ruunid olid tehtud puupulgakestest, rohkesti kasutati siledaid lamedaid kivikesi, mille ühele küljele maaliti sümbol.

Kindel on see, et ruunidel oli igaühel oma püha tähendus ning aja jooksul kujunes neist välja Lääne-Euroopa esimene pikemalt kasutusel olnud oraakel. 98. aastal pKr pani Rooma ajaloolane Tacitus oma „Germania“ 10. raamatusse kirja ühe tänapäeval sagedamini tsiteeritava konkreetse kirjelduse ruunide kasutamisest oraaklina:

„Nad võtavad viljakandva puu osakese, lõikavad selle väikesteks tükkideks, märgistavad need tükid teatud kindlate märkidega ning heidavad huupi valgele linale. Seejärel tõlgendab sõnumit kogukonna preester /.../ pärast seda, kui ta on tunnistajaks kutsunud jumalad. Silmad taeva poole pööratud, võtab ta ükshaaval kolm puutükki ning loeb neil leiduvate märkide järgi sõnumit.“

Kristuse-eelsest ajast pärinevaid iidseid ruune peetakse vanimaks teadaolevaks tõeliselt lääne oraakliks. Sõna „oraakel“ tähendab ka mehhanismi või vahendit, mille kaudu „Kõrgem“ suhtlus toimub. Märkimisväärne hulk eri kultuure on minevikus Jumala tahte teadasaamiseks oma rahva elus toetunud oraakellikule traditsioonile.  

 Allikas: R. Blum, S. Loughan. Ruuniring. Koolibri, 2008, lk 26-35.

Huvitav artikkel AIDSI kohta

AIDS – ülemaailmne pettus

jaanuar 22, 2011

Irina Mihailovna Sasonova on 30 aastase staažiga arst, mitmete aidsiteemaliste raamatute autor, tõlkinud Dr. Peter Duesbergi raamatud „Inventing the AIDS virus” – „AIDSi viiruse leiutamine“ Regnery Publishing, Inc., Washington, D.C. Ja „Infectious AIDS: Have We Been Misled?” – „Nakkuslik AIDS: kas meid on eksiteele viidud?” North Atlantic Books, Berkeley, California. Sasonova kogus selle probleemi kohta tohutu materjali, sealhulgas teadusliku informatsiooni, mis lükkab ümber „XX sajandi katku” teooria, millise nimetuse andis sellele ungari teadlane Antal Makk. Pravda Ru korrespondent esitas Irina Sasonovale meid kõiki huvitavaid küsimusi: KÜSIMUS:Irina Mihailovna, teada on, et esmane info AIDSist, mis NSV Liitu saabus, oli esmaselt Elistast, seejärel Rostovist ja Volgogradist. Sellest möödunud veerand sajandi jooksul on meid hirmutatud kogu inimkonda haarava pandeemiaga – ja anti lootust peatselt avastatavate vaktsiinidega. Ja äkki: teie raamat: see pöörab pea peale kogu ettekujutuse AIDSist. Kas AIDS on tõesti maailmamastaabiline meditsiiniline müstifikatsioon? VASTUS: AIDSi viiruse olemasolu oli „seaduslikult tõestatud“ USA-s umbes 1980. a, millele järgnes rida sellekohaseid artikleid. Kuid juba siis rääkis akadeemik Valentin Pokrovski sellest, et seda oleks veel vaja tundma õppida ja kontrollida. Ei tea, kuidas Pokrovski seda edasi uuris, kuid 25 aasta jooksul ilmus maailmas hulganisti teaduslikke töid, mis eksperimentaalselt ja kliiniliselt lükkasid ümber AIDSi viirusliku päritolu teooria. Näitena toon mõned neist: Austraalia teadlastegrupi tööd Elen Papagopulose juhtimisel, teadlaste tööd California professori Peter Dues-bergi juhtimisel, Ungari teadlane Antal Makk, kes töötas paljudes Euroopa riikides ja Aafrikas ning juhtis kliinikut Dubais. Selliseid teadlasi on maailmas üle 6000. Need on tuntud ja teadmistega spetsialistid, kaasaarvatud Nobeli preemia omanikud. Lõpuks, sellest, et nn immuunsus-defitsiidi viirust inimesel pole kunagi avastatud, seda tunnistasid ka selle viiruse „avastajad“ Luc Montagnier Prantsusmaalt ja Robert Gallo Ameerikast. Sellegipoolest jätkub ülemaailmne pettus… Väga tõsised jõud ja rahad on sellesse protsessi kaasatud. Seesama Antal Makk rääkis 1997. aastal Budapesti kongressil detailselt ameerika võimude loodud aidsitööstuse ideest, kuhu kuulub palju valitsuse ja valitsusväliseid asutusi ja teenistuste esindajaid, farmaatsiafirmasid, erinevaid AIDSi vastu võitlemise ühinguid ja isegi AIDSi alane meedia ja reklaam. *** KÜSIMUS: Kas te ise olete püüdnud seda müstifikatsiooni lammutada? VASTUS: Enda tagasihoidlike võimaluste piires olen avaldanud kaks raamatut, rida artikleid, esinenud raadios ja teleprogrammides. 1998. a esitasin ma AIDSi teooria vastaste vaatenurga parlamendi kuulamistel „Vältimatutest meetmetest võitluses AIDSi levikuga“ Riigiduumas. Vastuseks kuulsin ma …kõigi kohalviibijate vaikimist, sealhulgas vaikisid ka Venemaa Tervis-hoiuakadeemia president Valentina Pokrovskaja ja tema poeg – AIDS-i vastu võitlemise ja profülaktika Keskuse juht – Vadim Pokrovski. Aga edasi – selle meditsiiniharu finantseerimine suurenes. Sest AIDS on ju meeletu äri. *** kÜSIMUS: See tähendab, et sajad teaduslikud tööd, meditsiinilised uuringud, tõesed faktid, mis lükkavad ümber AIDSi surmava viiruse teooria, neid lihtsalt ignoreeritakse? Milles on siin trikk? VASTUS: Asja olemus on lihtne. Seletan lihtsale inimesele arusaadavas keeles. Keegi ei räägi sellest, et AIDSi pole. See pole päris täpne. AIDS – omandatud immuunsuspuudulikkuse sündroom inimesel – on olemas. See on olnud, on ja jääb. Kuid seda ei põhjusta viirus. Järelikult nakatuda sellesse – hariliku „nakatumise“ mõistes – on võimatu. Kuid seda, kui soovite, on võimalik „saada“. Immuunsuspuudulikkusest me teadsime juba ammu. Kõigile meditsiinitudengitele, kui AIDSist polnud veel juttugi, räägiti juba 30-40 aastat tagasi, et immuunsuspuudulikkus on kaasasündinud või omandatud. Me teadsime kõiki haigusi, mida nüüd AIDSi nimetuse alla koondatakse. Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni versiooni järgi nimetatakse täna AIDSiks selliseid varemalt tuntud haigusi nagu hingetoru-, bronhide-, kopsude- ja söögitoru kandidoosi, krüpto-sporidioosi, salmonelloosi, septsitseemiat, kopsu tuberkuloosi, tavalist herpest, tsütomegalo-viiruse infektsiooni (teiste organite, peale lümfisõlmede, neerude, põrna), invasiivset emaka-kaelavähki, väsimuse sündroomi jne. Spekulatsioon aidsiprobleemi ümber on suurim kaasaja meditsiinituru pettus. Nõrgendatud immuunsusseisund ehk immuunsusdefitsiit on meedikutele tuntud juba ammustest aegadest. On immuunsuspuudulikkuse sotsiaalseid põhjusi: vaesus, nälg, narkomaania, jne. Osa põhjusi on ökoloogilised. Igal konkreetsel juhul vajab nõrgenenud immuunsus kohusetundlikku ja põhjalikku haige uurimist immuunsusdefitsiidi põhjuste väljaselgitamiseks. Kordan: omandatud immuunsuspuu-dulikkus oli, on ja jääb. Samuti, nagu olid, on ja jäävad haigused, mis tekivad nõrgenenud immuunsuspuudulikkusest. Ükski arst, ükski teadlane ei saa seda eitada ega eitagi. Tahan, et inimesed mõistaksid üht: AIDS pole nakkushaigus ega ole ühegi viiruse tekitatud. Siiani pole teaduslikke tõestusi immuunsusdefitsiidi viirusest inimesel, mis põhjustab AIDSi. Tsiteerin üleilmset autoriteeti Cary Mullist, biokeemikut, Nobeli laureaati: „Kui on olemas tõestus, et HIV tekitab AIDSi, siis peavad olema teaduslikud dokumendid, mis kõik koos või eraldi demonstreeriks seda fakti suure tõenäosusega. Pole mitte mingisugust sellist dokumenti”. *** KÜSIMUS: Irina Mihailovna, vabandage naiivsust, kuid inimesed ju surevad HIV-infektsiooni diagnoosi-ga!? VASTUS: Toon ühe konkreetse näite: Irkutskis haigestus tüdruk. Talle väljastati HIV-positiivne test ja pandi diagnoosiks HIV infektsioon. Alustati ravi. Antiretroviirusravi talus tüdruk halvasti. Iga päevaga fikseeriti halvenemine. Pärast tüdruk suri. Lahkamine näitas, et kõik ta organid olid tuberkuloosist nakatunud. Tüdruk suri lihtsalt sepsisest, mis oli põhjustatud tuberkuloosikepikestest. Kui talle oleks diagnoos õigesti pandud – tuberkuloos – ja ravitud mitte antiretoviiruselistevastaste vaid tuberkuloosivastaste preparaatidega, võiks ta elada. Minu mõttekaaslane – Irkutski patoanatoom Vladimir Agejev – on AIDSi probleemide uurin-gutele pühendanud 15 aastat. Ta lahkas surnuid, kellest enamus olid olnud arvel Irkutski AIDSi Keskuses kui HIV-positiivsed ja avastas, et kõik nad olid narkomaanid ja surid peamiselt hepatiiti ja tuberkuloosi. Sellel kodanike kategoorial HIVi jälgi ei avastatud, kuigi idee järgi peaks iga viirus organismi oma jälje jätma. Mitte keegi maailmas pole veel näinud AIDSi viirust. Kuid see ei takista asjast huvitatuid isikuid võitlemast avastamata viirusega. Kusjuures, võidelda ohtlikul moel. Asi on selles, et anti-retroviirusravi, mis peaks võitlema HIV-infektsiooniga, tegelikult TEKITAB immuunsusdefitsiiti, sest tapab valikuta kõiki rakke ja eriti luuüdi, mis vastutab immuunsussüsteemi rakkude tootmis eest. Ravim AZT (Zidovudine Retrovir), millega AIDSi praegu ravitakse, leiutati ammu-ammu tagasi vähi raviks (70-ndatel aastatel), kuid ei juletud seda kasutada, tunnistades selle prepa-raadi erakordset mürgisust. *** KÜSIMUS: Kas AIDSi diagnoosiohvritest saavad tihtipeale narkomaanid? VASTUS: Jah, sest narkootikumid on immuunsusrakkudele mürgised. Immuunsussüsteem laguneb nar-kootikumidest, mitte viirustest. Narkootikumid lagundavad maksa, mis inimese organismis täidab paljusid funktsioone. Maks teeb kahjutuks mürgiseid aineid ja osaleb paljudes vahetustoimingu-tes. Haige maksaga haigestud kõigesse – millesse iganes. Narkomaanidel areneb tihedamini mürgise ravimi tõttu hepatiit (kollatõbi ehk maksapõletik). AIDS võib areneda samuti narkooti-kumidest, kuid see pole nakkuslik ega kandu inimeselt inimesele. Teine asi on, kui juba saadud immuunsusdefitsiidi tõttu võivad meil ilmneda igasugused nakkushaigused, mida saab edasi kanda teisele inimesele – sealhulgas B hepatiit ja juba ammu uuritud Botkini haigus – A hepatiit. *** KÜSIMUS: Kuid ka mittenarkomaanile pannakse HIV infektsiooni diagnoos. On siis võimalik nii lihtsalt lollitada miljoneid inimesi? VASTUS: Kahjuks pannakse mittenarkomaanidele samuti HIV-infektsiooni diagnoos. Mõned aastad tagasi üks mu tuttav, noor naine, erialalt arst, küsis minult: „Kuidas siis nii, Irina Mihailovna? Kogu maailm räägib AIDS-ist, kuid teie eitate?” Mõne aja pärast sõitis ta mere äärde. Tagasi tulles avastas ta oma nahalt mingid laigud. Analüüsid vapustasid teda – ta osutus samuti HIV-positiivseks. Hea, et ta tundis meditsiini ja lasi end kontrollida Immunoloogia Instituudis. Ja talle, kui arstile, öeldi seal, et 80% nahahaigustest annavad HIV-positiivse reaktsiooni. Ta ravis end terveks ja rahunes. Kuid saate aru, mis oleks võinud juhtuda, kui tal poleks olnud seda võimalust (arstiharidust ja lisainfot)? *** KÜSIMUS: Andis ta HIV-i analüüse hiljem? VASTUS: Andis. Ja see oli negatiivne. Kuigi sellistel juhtudel võivad analüüsid jääda positiivseks, või-vad teised antikehad üle reageerida ja sel juhul pannakse teile ikkagi HIV-infektsiooni diagnoos. *** KÜSIMUS: Ma lugesin Barcelona 2002. a juunikonverentsi infost, et HIV-i pole kunagi avastatud… VASTUS: Jah. Sellest rääkis Barcelona konverentsil teeneline patoloogia professor, 30 a elektronmik-roskoopiaga tegelenud Etienne de Harvey. Auditoorium oli vaimustuses moodusest, kuidas Harvey täpsustas tehnilisi võimalusi elektronmikroskoobiga fotografeerimast – olematut AIDSi viirust. Siis ta selgitas, et kui HIV tõepoolest eksisteeriks, siis oleks lihtne selle identiteet eraldada. Aga kuna pole viirust, siis ei saa olla ka mingeid diagnostilisi teste, valmistatud justkui selle viiruse osakestest. Pole viirust, pole ka osakesi. Valgud, millest diagnoostestid antikehade avas-tamiseks koosnevad, pole müütilise viiruse koostisosadeks. Järelikult, nad pole ka mingile viiru-sele osutajaks vaid annavad valepositiivse tulemuse juba kehas olemasolevatele antikehadele, mis tekivad inimesel igasuguse kaitsepookimisega ning paljude, juba meditsiinis tuntud haigus-tega. Valepositiivne test võib olla ka rasedusel, millega saab seostada viimase aja naiste HIV-positiivsuse „tõusu”. *** KÜSIMUS: Muide, miks rasedaid sunnitakse andma HIV testi? VASTUS: Mind paneb see küsimus samuti väga muretsema. Sest kui palju tragöödiaid! Hiljuti: kahe lapse ema ootab kolmandat last. Ja äkki on ta HIV positiivne. Šokk. Õudus. Kuu aja pärast teeb see naine uuesti testi – ja kõik on normis. Kuid mitte keegi ei suuda üheski maailma keeles kirjeldada seda, mida see naine selle kuu ajaga üle elas. Seepärast tahan, et muudetakse ära raseda-tele HIV testi kohustus (kuigi seadus seda tegelikult rasedatelt ei nõuagi, kohustuslik testimine on isegi keelatud). Teades kõike seda, öelge, naisele, kel on planeeritud ja soovitud rasedus, miks peaks ta andma HIV-i analüüsid? Kuid naiste nõuandlas keegi rasedalt nõusolekut ei küsigi. Talt lihtsalt võetakse verd ja koos teiste uuringutega tehakse ka HIV-i test (kolm korda raseduse jooksul), mis mõnikord on valepositiivne. Selline on tõde! Kellelegi on see väga kasulik! *** KÜSIMUS: Ja siiski jääb alles arusaamatus… VASTUS: Tõepoolest, mõnikord võib vallata isegi professionaali arusaamatus, kui ta tutvub maailma aidsistatistikaga. Näide: Igaaastane ÜRO aruanne – „aidsiepideemia areng“, numbrid, prot-sendid, näitajad. Ja kusagil pisitilluke lisakirje, esmapilgul tähtsusetu – “…ei garanteeri infor-matsiooni tõepärasust ega kanna vastutust kahju eest, mis võib seda informatsiooni kasutades tekkida. Kuid milleks siis ülejäänud informatsioon, kui on sellised sõnad? Milleks kulutada miljardeid uuringutele ja AIDSi haigestumuste kontrollile? Ja kuhu läheb AIDSiga seotud raha? AIDSiga võitlemise ja profülaktika keskuse juhi andmetel oleks eelmise sajandi lõpu ennustuste kohaselt pidanud Venemaal olema 800 000 AIDSi haiget? Sellist haigestumust pole ka tänaseks. Sealjuures eksisteerib segadus: AIDS või HIV? Ja igal aastal korrutatakse haigestunute arvu kümnega – koefitsient, mis mõeldi välja Ameerika Haigestumiste Kontrolli ja Profülaktika Keskuses. Sealt lähtub peale AIDSi veel „hullu lehma tõbi”, „linnugripp“, „seagripp!“. Täielik sonimine! Nad kutsuvad meid üles võitlema infektsioonidega. Kuid millega võidelda? Tegelike või väljamõeldud infektsioonidega? *** KÜSIMUS: Irina Mihailovna, öelge otse; kas võib endale süstida HIV-positiivset verd ja mitte muretseda? VASTUS: Seda on juba tehtud. 1993 aastal süstis USA doktor Robert Villner enda organismi HIV-positiivset verd. Kui talt küsiti, miks ta oma eluga riskib, vastas doktor: „Ma teen seda selleks, et lõpetada suurim surmav vale meditsiini ajaloos”. Ma kirjutasin sellal retsensiooni ta raamatule „Surmav vale“ *** KÜSIMUS:Meedias ilmuvad küllalt tihti avaldused aidsivastase vaktsiini leiutamisest… VASTUS: Mulle meeldib alati selliseid teateid lugeda. Meditsiinialastes artiklites viitavad autorid sellele, et klassikaline Pasteuri vaktsiini loomise meetod ei taha kuidagi tulemusi anda. Seepärast ei annagi tulemusi, et vaktsiini loomiseks puudub üks, kuid peamine detail – algmaterjal nimega „viirus“. Ilma selleta, kuivõrd imelik see ka poleks – klassikaline vaktsiini loomise meetod ei tööta. Kaasaegse mikrobioloogia ja immunoloogia alusepanijale Louis Pasteurile (XIX saj) ei viirastunud ilmselt isegi hirmsaimas unes, et inimesed, nimetades end teadlasteks, üritavad luua vaktsiini olematu viiruse vastu, ise seejuures arutledes, et meetod ei tööta. Niivõrd, kui on müütiline viirus ise, on müütiline ka selle vastu vaktsiini loomise idee. Mittemüütilised pole vaid meeletud rahad, mis sellele avantüürile eraldatakse. *** AIDS Itaalia teadlane Luigi Manzi: „AIDS pole arstide ja viroloogide probleem vaid ebateaduse terrorism.” Lõpuks on sellele haisvale söödakünale, mida „AIDSiga võitluseks” nimetatakse, antud hoop ka poliitlaagri poolt! LAVi president Tabo Mbeki toetas ausat AÜ teadlast Peter Duesbergi, kes juba 10 aastat tõestab maailmale, et AIDSi pole. Mbeki kutsus Duesbergi LAVi tööle, et seista vastu Ülemailmse Tervishoiuorganisatsiooni sekkumisele, kes väidab, et 10% LAVi elanikest on HIV-positiivsed. Numbrid on laest võetud, kuid nende numbritega „lüpstakse” suurt raha. AIDSi avastamisest alates on USA kulutanud sellele 50 miljardit dollarit. 2 miljardit dollarit aastas saab Kontrolli ja Profülaktika Keskus, mille kontoris sündis see müüt – AIDS. USA arst Gottlib tõi 1981. aastal kasutusse mõiste „immuunsuspuudulikkuse sündroom“, lühidalt inglis keelest – AIDS. Gottlib lõi selle termini, jälgides viit patsienti – homoseksualisti. Kõik viis olid narkomaanid, tarvitasid aktiivselt opiaate ja olid ägeda immuunsuspuudulikkusega. Kuid mis puutub siia epideemia? Selgub, et algselt polnudki mingist epideemiast juttu! Gottlib ja teised arstid kasutasid seda terminit kui sümptomi iseloomustust. Näiteks räägiti, et tuberkuloosi kulgemine haigel kaasnes AIDSiga, so immuunsussüsteemi lagunemisega. See on sama kui öelda, et „gripiga kaasneb kõrge temperatuur“. Kuid sellist epideemiat nagu “kõrge temperatuur“, pole olemas! Nii oli sinnamaani, kuni Gottlibi uuringud maandusid ülemuste lauale sealsamas Profülaktika ja Kontrolli Keskuses. Keskus oli just sel ajal astunud raskelt „ämbrisse“ nn „sea gripiga“. See on eraldi lugu, kuid meenutame lühidalt. 1976. a teatas direktsioon, et ilmus uus viirus – „sea gripp“, mis varsti hakkab ameeriklasi niitma vasakult ja paremalt. Sellega saadi suured rahad vaktsiini väljatöötamiseks ja totaalse vaktsineerimise alustamiseks. Vaktsineerimist veendi tegema 50 miljonit ameeriklast, kuni äkki avastati, et mingisugust viirust polegi ja et vaktsiin omab võimsaid kõrvalmõjusid, millest tuhan-ded said tugevad närvikahjustused ja paralüüsi. Riik kulutas kohtulahenditele umbes 100 miljonit dollarit. Astudes „sea gripiga“ ämbrisse, haaras Keskus kahe käega AIDSi järele. Kiirelt otsiti viirus, mis „tõenäoliselt“ kutsub esile AIDSi ning nimetati see inimese omandatud immuunsusdefitsiidi viiruseks – HIViks. Loodi HIVi testimise tehnoloogia ja läkski lahti AIDSi haigete „tootmine“! Ja finantseerimine – 2 miljardit „rohelist“ aastas! Paljudel ausatel teadlastel tekitas selline alatu posimine vastikust. Nad tõestasid, et mingisu-gust viirust pole, et test fikseerib ainult antikehade hulka organismis. Testimine annab positiivse tulemuse (so avastab „viiruse“) tuberkuloosi, reumatismi, levinud skleroosi puhul ja veel paari-kümne haigusega. Lisaks, peale vereülekannet ja kaitsepookimist. St peale organismi normaalsesse töösse sekkumist. Sellele sekkumisele vastab organism antikehade väljatöötamisega, mida siis HIVi test leiabki. Mõelge sellele absurdile: üle miljoni inimese, kellel HIV 15 aastat tagasi leiti, pole siiani hai-gestunud mingisse AIDSi ja vastupidi – pooleteisele miljonile haigele kleebiksid arstid hea meelega AIDSi, kuid test ei taha HIVi näidata! Ungari arst Antel Makk avaldas intervjuus: „Enamus aidsidiagnoose ei põhine viiruse avastamisel vaid Üleilmse Tervishoiuorganisatsiooni otsusel kleepida sellele need kliinilised sümptomid nagu kaalukaotus, krooniline kõhulahtisus, temperatuuri tõus”. Aga värskeimatest andmetest, mis trükitud ühes autoriteetses inglise meditsiiniajakirjas „The Lance“: Jaapani arstid, kes Ghaanas töötasid, testisid HIVi 227 aafriklasel, kellel seni oli tunnis-tatud AIDS nendesamade sümptomite alusel. Rohkem kui pooltel ei tuvastatud HIVi! Nüüd on selge, kust Aafrika riikides võetakse need miljonid „aidsihaiged“, need 10 või 20% rahvastikust! Kõhulahtisus, kaalukaotus, temperatuur? – sammu marss testimisele! HIV-reakt-sioon on positiivne? – hurraa, haige! Järgmine! Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon on selle söödaküna külge end sedavõrd kõvasti imenud, et teda pole võimalik sellest lahti rebida. Tokio konverentsil kurtsid selle esindajad, et finantseerimine on vähenenud $90-lt miljonilt armetule 70-le miljonile. Kuid on ju vaja ka vae-seid riike aidata, selleks ei jätku! Millele siis, kuidas arvate, kuidas raisatakse need miljonid? Põhiliselt …preservatiividele! Niisiis, miljonid aafriklased põevad; surevad malaariasse, tuberkuloosi ja suurde haiguste buketti, mis seotud antisanitaarsuse, nälja, ülikuuma kliimaga – st raskete elutingimustega. Varem oli isegi spetsiaalne termin „vaesuse haigus“. Kuid meid tahetakse veenda, et tegelikult põevad ja surevad nad millestki salapärasest alistamatust epideemiast, millest päästab vaid preservatiiv. Ja tähendab, pole vaja saata toitu, arstimeid ühiskondlikest tõbedest, pole vaja tuberkuloosi vaktsineerimisi, pole vaja ette valmistada kohalikku meditsiinipersonali ja üleüldse korraldada tervishoiusüsteemi vaid on vaja saata miljardeid kirevates pakendites preservatiive. See poliitika pole suunatud müütilise AIDSi vastu. Järgitakse hoopis teist eesmärki – elanik-konna vähendamist, et „tsiviliseeritud” maailmale ei langeks must laine. Sellega lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga: väheneb sündivus ja „edukalt“ kasvab suremus sellestsamast tuberkuloosist ja teistest „vaesuse haigustest“. Nüüd töötatakse sellesama tehnoloogiaga kõigis arengumaades. Siin on poliitika ja ökonoo-mika seotud ühtsesse tervikusse. Perspektiivis on AIDS efektiivne instrument ühiskonna kontrol-limiseks. Sest igat inimest on võimalik viia diagnoosimisele, sealt edasi „sundravile“, isolatsi-ooni ja surma. Niisiis: „karistav psühhiaatria“ puhkab võrreldes nende totalitaarsete rõõmudega, mida on oodata „võitlusest AIDS-iga“. Kuid tuleme poliitika juurest tagasi ökonoomika juurde. Selge, et AIDSile ja sellega võitlu-sele aplodeerivad preservatiivide tootjad? Kuid on ka teised selle bisnessi edukad mängijad. Näiteks farmaatsiakompanii Burroughs Wellcome, mis toodab aidsiravimit – AZT, tuntud samuti kui „Zidovudin Retrovir“. See on väga huvitav ravim. HIV oli „avastatud” 1984, kuid juba 1986 teatas kompanii, et on leiutanud ravimi, mis 1987 ka müüki saabus. Kõik on lihtne. AZT oli välja töötatud juba 70-tel võitluseks vähiga. Kuid selgus, et kõrgmürgine AZT tapab kiirelt vähihaige ning müüki see ei jõudnudki. Nüüd aga otsustati välja selgitada, mis kiiremini tapab – AZT või AIDS ja ühtlasi teenida tagasi raha, mis AZT arendamisse kunagi paigutati. Duesberg väidab, et 10 kuni 50 tuhat inimest ei surnud AIDSi vaid AZT tagajärjel. See supervahend lõhub kõik rakud ilma mingi valikuta, eelisjärjekorras seedeelundid ja luuüdi. Uuri-miskeskus KONKORD avaldas andmed, millest selgus, et AZT raviga ei elatud kauem nendest, kes seda ravimit ei saanud. Varsti, peale selle avaldamist, ajas veoauto alla selle publikatsiooni ette valmistanud peastatistiku. Veel üks suur sotsiaalne grupp, kellele on AIDSi vaja nagu õhku – homoseksuaalid. Loomu-likult mitte reahomod, vaid kõikvõimalikud homoseksualismi bürokraadid, kes „õudse AIDSi“ pealt teenivad. AIDSi konverentsil Berliinis peksis grupp homoseksuaale läbi teadlase Jane San-toni, kelle tehtud film tõestas, et Aafrikas AIDSi polegi. Nende homode rongisõidu Berliini ja hotelliarved maksis kinni kompanii Burroughs Wellcome. Veel üks huvitav kategooria – narkokartell. Kui immuunsus laguneb viiruse toimel – tähendab – kogu häda on süstaldes kui viiruse edastamise vahendites. Sellist mõtet surutakse meile pidevalt peale. Süsti puhaste süstaldega ja sa väldid AIDSi. Pole vaja olla õpetlane, on vaja omada vaid üht tuttavat narkomaani saamaks aru, et see on jama. Heroiin ilma igasuguse „AIDSita lagundab immuunsussüsteemi – süsti siis ennast kasvõi ülisteriilse süstlaga. Võitlus AIDSiga – see on näide tüüpilisest grandioossest lollitamisest, mis kaasaegses maailmas õitseb. Ausate teadlaste vaatenurk väljendub väikesetiraažilistes teaduslikes kogumikes, mingites ülikooli ajalehtedes, raadiosaadetes. Samas, kui heldelt kinnimakstud „ametlikku“ propagandat viiakse läbi planetaarses mastaabis. Ja lõpuks, sellele gigantsele valede veekeerisele on veel üks liitlane – rumal, ahne ja arg inimkond. J. Lorents kirjutab raamatus AIDSist: „Paljud teadlased teavad AIDSist tõde“. Kuid on tohutu materiaalne huvitatus. Sõlmitakse miljardilisi tehinguid, õitseb AIDSiga seotud äri, jne. Seepärast teadlased vaikivad, saades sellest vaikimisest endale kasu. Selline on see rumal maa-ilm, kus tõde pole isegi õpetlastele vaja. Sellist globaalset hullust, rajatud kommertsalusele, ei tundnud isegi „pime keskaeg“. Allikas: http://kohalolu.mkoort.eu/aids-%E2%80%93-ulemaailmne-pettus/

Saade farmaatsia ja psühhiaatria võimalikust koostoimest

Eile tuli ETV pealt huvitav saade – Hüperaktiivsus: kasvatamatus või psüühikahäire.

Saatetutvustuse kohaselt diagnoositi peaaegu 60 aastat tagasi esimesed ATH – aktiivsus- ja tähelepanuhäire – haigusjuhtumid ning haigestunute arv kasvas kiiresti. Mõne aasta pärast registreeriti ainuüksi Ameerikas 8-15 miljonit selle all kannatavat last. Mis haigusega on ikkagi tegemist? Aastaid vaieldakse teadusringkondades selle üle, kas ATH on haigus või kasvatamatus. On see geneetiline häire? Kuidas mõjutab last keskkond? Kuidas ravida: kas psühhotroopsete ravimite või käitumisteraapiaga? Või on ATHd lihtsalt üle hinnatud.

Saates näidatud inimesed, kes olid kasutanud ravimeid, väitsid, et ravimi toime ajal tunneks nad end justkui teistsuguste inimestena. Lapse ema ütles, et laps oleks nagu teine. Üks noormees ütles, et tunneb siis end emotsionaalselt külmemana ja et temas oleks justkui teistsugune inimene. Tõsi, keskendumisvõime oli ravimi kasutamise ajal suurem.

Kui õigesti mäletan, siis saate kohaselt olevat üks farmaatsiatööstuse juhte aastakümneid tagasi öelnud, et tal on kahju sellest, et ravimeid ei saa kõigile müüa ning olevat väitnud, et oleks tore, kui neid saaks müüa kõigile samamoodi nagu nätsu vms. Kui juba selline inimene niisuguse mõtteviisiga on...

Saates rääkis üks spetsialist, et tema arvates on haigusi järjest enam juurde mõeldud. Alati kui on nimetatud uus haigus, pidavat sellele peatselt ka ravim olemas olema. Arvatakse, et farmaatsiatööstus lasebki mõelda ärieesmärgil haigusi välja, et sellest ärilist kasu saada – koostöös siis psühhiaatria ja farmaatsiatööstus. Saates leiti, et tänapäeval ongi raske normaalne olla ning igale emotsionaalsele väljendusele või väljendamata jätmisele pannakse varsti diagnoos, millele järgneb medikamentide kasutamine.

Flourist ja selle seosest käbinäärmega (leidub hambapastas, vähendab intuitsiooni)

Fluor on keemiline element järjenumbriga 9. Ta reageerib ägedalt paljude liht- ja liitainetega.

Inimkehale (nii limaskestadele kui ka nahale) mõjub fluor söövitavalt. Fluor on elementide levikult Maal 17. ja maakoores 13. kohal (0,065% maakoores), teda leidub suuremates kogustes kui näiteks kloori (0,055% maakoores), vaske või pliid.

Kõrge aktiivsus välistab vaba elemendi esinemise looduses. Enamus fluorist leidub mitmesuguste kivimite ja mineraalide koostises. Vähem leidub teda ookeanides, järvedes, jõgedes, mineraalveeallikates ja teistes loodusliku vee vormides, luudes, hammastes, imetajate veres ja taimedes.

Tuntakse üle 100 fluori sisaldava mineraali, millest tähtsaimad on fluoriit (vanemas kirjanduses ka sulapagu) CaF2 , krüoliit Na3AlF6 ja fluorapatiit Ca5(PO4)3F. Nendest on siiski vaid fluoriit ulatuslikult kasutusel vaba fluori ja fluoriühendite tööstuslikuks saamiseks. Selle lademeid leidub palju Euroopas, Venemaal, USA-s, Mehhikos ja Hiinas. Peamine fluoriidi kasutusvaldkond on terasetööstus, vesinikfluoriidhappe ja krüoliidi tootmine ning keraamikatööstus.

Fluori sisaldub ka paljudes haruldasemates mineraalides, nagu topaas Al2SiO4(OH,F)2, sellaiit MgF2, viliaumiit NaF, bastnaesiit (Ce,La)(CO3)F, vilgukivi, küünekivi (amfibool), turmaliin jt.


Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Fluor


1)Fluoride's ability to damage the brain represents one of the most active areas of research on fluoride toxicity today.

2) The research on fluoride and the brain has been fueled by 18 human studies from China, India, Iran, and Mexico finding elevated levels of fluoride exposure to be associated with IQ deficits in children. Fluoride's impact on IQ is exacerbated among children with low-iodine exposure.

3) The impact of fluoride on children's IQ has been documented even after controlling for children's lead exposure, iodine exposure, parental education and income status, and other known factors that might impact the results (Rocha-Amador 2007; Xiang 2003 a,b).

4) In addition to IQ studies, 3 studies (Yu 1996; Du 1992; Han 1989) have found that fluoride accumulates in the brain of the fetus, causing damage to cells and neurotransmitters and 1 study (Li 2004) has found a correlation between exposure to fluoride during fetal development and behavioral deficits among neonates.

5) Several recent studies have found that even adult exposures to fluoride may result in central nervous system disturbances, particularly among industrial workers.

5) The findings of neurological effects in fluoride-exposed humans is consistent with, and strengthened by, recent findings from over 40 animal studies published since 1992. As with the studies on humans, the studies on animals have reported an impairment in learning and memory prorcesses among the fluoride-treated groups.

6) The animal studies have also documented considerable evidence of direct toxic effects of fluoride on brain tissue, even at levels as low as 1 ppm fluoride in water (Varner 1998). These effects include: -- reduction in nicotinic acetylcholine receptors;
-- reduction in lipid content;
-- impaired anti-oxidant defense systems;
-- damage to the hippocampus;
-- damage to the purkinje cells;
-- increased uptake of aluminum;
-- formation of beta-amyloid plaques (the classic brain abnormality in Alzheimer's disease);
-- exacerbation of lesions induced by iodine deficiency; and -- accumulation of fluoride in the pineal gland.

Allikas: http://www.fluoridealert.org/health/brain/index.aspx


Fluoride and the pineal gland. Luke published.

Dear All,


The wheels of science grind very slowly. Finally, the first half of the work that was the subject of Jennifer Luke's Ph.D. thesis; presentation in Bellingham, Washington (ISFR conference) in 1998 and a videotaped interview I had with her (see www.fluoridealert.org/videos.htm), has been published in Caries Research (see abstract below). In my view this work is of enormous importance and could be (or should be) the scientific straw that breaks the camel's back of fluoridation.

Many of our subscribers are familiar with the details but let me repeat them here. When Luke found out that the pineal gland - a little gland in the center of the brain, responsible for a very large range of regulating activities (it produces serotonin and melatonin) -was also a calcifying tissue, like the teeth and the bones, she hypothesized it would concentrate fluoride to very high levels.

The gland is not protected by the blood brain barrier and has a very high perfusion rate of blood, second only to the kidney. Luke had 11 cadavers analyzed in the UK. As she predicted she found astronomically high levels of fluoride in the calcium hydroxy apatite crystals produced by the gland.

The average was 9000 ppm and went as high as 21,000 in one case. These levels are at, or higher, than fluoride levels in the bones of people suffering from skeletal fluorosis. It is these findings which have just been published. It is the ramifications of these findings which have yet to be published. In the second half of her work she treated animals (Mongolian gerbils) with fluoride at a crack pineal gland research unit at the University of Surrey, UK (so there is no question about the quality of this work).

She found that melatonin production (as measured by the concentration of a melatonin metabolite in the urine) was lower in the animals treated with high fluoride levels compared with those treated with low levels. Luke hypothesizes that one of the four enzymes needed to convert the amino acid tryptophan (from the diet) into melatonin is being inhibited by fluoride. It could be one of the two enzymes which convert tryptophan to serotonin or one of the two which convert serotonin to melatonin. Significance? Huge.

Melatonin is reponsible for regulating all kinds of activities and there is a vast amount of work investigating its possible roles in aging, cancer and many other life processes. The one activity that Luke is particularly interested in is the onset of puberty. The highest levels of melatonin ( produced only at night) is generated in young children. It is thought that it is the fall of these melatonin levels which acts like a biological clock and triggers the onset of puberty. In her gerbil study she found that the high fluoride treated animals were reaching puberty earlier than the low fluoride ones. We know from recent studies - and considerable press coverage - that young girls are reaching puberty earlier and earlier in the US. Luke is not saying that fluoride (or fluoridation) is the cause but her work waves a very worrying red flag.

Fluoride's role in earlier puberty needs more thorough investigation. Of an interesting historical note, in the Newburgh versus Kingston fluoridation trial (1945-1955), it was found that the girls in fluoridated Newburgh were reaching menstruation, on average, five months earlier than the girls in unfluoridated Kingston, but the result was not thought to be significant at the time (Schlessinger et al, 1956). When one considers the seriousness of a possible interference by fluoride on a growing child's pineal gland (and for that matter, elderly pineal glands) it underlines the recklessness of fluoridation.

The precautionary principle would say, as would basic common sense, that you don't take these kind of risks with our children for a benefit which, at best, amounts to 0.6 tooth surfaces out of 128 tooth surfaces in a child's mouth (Brunelle and Carlos, 1990, Table 6). I have a copy of Luke's Ph.D. thesis and would be willing to share it with those who have a serious scientific interest in this issue.

The other references cited above can be found in my Statement of Concern which is published on the FAN webpage: http://www.fluoridealert.org/fluoride-statement.htm

Paul Connett

Allikas: http://www.microsofttranslator.com/bv.aspx?from=&to=en&a=http%3A%2F%2Fwww.fluoridealert.org%2FIFIN-269.htm

Sissejuhatus "Urantia raamatusse"

Urantia – nõnda kõlab teie maailma nimi.

Urantia raamat koosneb Jumalusest ja universumite universumist kõnelevatest kirjadest, mille on koostanud selleks Urantiale saadetud Orvontoni komisjon.

Urantia on üks paljudest sarnastest asutatud planeetidest, mis moodustavad kohaliku Nebadoni universumi. Koos teiste omasugustega moodustab see universum Orvontoni superuniversumi, mille Uversa-nimelisest keskusmaailmast on meie komisjon pärit. Orvonton on üks seitsmest aja ja ruumi arenevast superuniversumist, mis tiirlevad jumaliku täiuse alguse ja lõputa loodu – Havona-nimelise keskse universumi ümber. Selle igavese ja keskse universumi südames asub liikumatu Paradiisisaar, lõpmatuse geograafiline keskpunkt ja igavese Jumala asupaik. Kõik need seitse superuniversumit moodustavad osakese tervikuniversumist, kuhu kuuluvad ka väliskosmoses paiknevad asustamata, kuid kujunevad universumid.

JUMAL JA JUMALIKKUS

Jumalust iseloomustab reaalne või potensiaalne ühtsus kõikidel reaalsuse mateeriaülestel tasanditel, loodud-olendid mõistavad seda ühendavat omadust kõige paremini jumalikkusena. Jumalikkus toimib isikulisel, eelisikulisel ja üliisikulisel tasandil.
Täielik Jumalus on tegev seitsmel tasandil:
1. Staatiline – eneses olev ja iseolev Jumalus;
2. Potensiaalne – oma tahet järgiv ja endale sihte seadev Jumalus;
3. Ühendav – isikustunud ja jumalikult vennalik Jumalus;
4. Loov – ennast jagav ja jumalikult ilmutunud Jumalus;
5. Arenev – avarduv ja loodud-olendi poolt äratuntud Jumalus;
6. Ülim – ennast kogev ning loodud-olendit ja tema Loojat ühendav Jumalus. Jumalus, kes toimib suuruniversumi aegruumiliste ülemjuhtidena esimesel tasandil, mida loodu ära tunneb; mõnikord kutsutakse teda ka Jumaluse Ülimuslikkuseks;
7. Viimane – projitseerunud ning aegruumi piire ületav Jumalus. Kõikvõimas, kõiketeadev ja kõikjalolev Jumalus. Jumalus, kes toimib mingil teisel, ühilduval jumalikkuse avaldumise tasandil tervikuniversumi tõhustate ülemjuhtijate ja absoniitsete alalhoidjatena. Suuruniversumi eest hoolt kandvate Jumaluste tegevusega võrreldes on see absoniitne funktsioon tervikuniversumis võrdväärne kõikse ülemjuhtimise ja ülima toetusega, mida mõnikord nimetatakse Jumaluse Lõplikkuseks.

Reaalsuse piiritletud tasandile on iseloomulik loodud-olendite elu ja aegruumi piirangud. Piiritletud reaalsusel ei pruugi olla lõppu, aga neil on alati olemas algus – nad on loodud.

Jumaluse Ülimuslikkuse tasandit võib vaadelda kui piiritletud eksistentside suhtes avalduvat funktsiooni. Reaalsuse absoniitset tasandit iseloomustavad alguse ja lõputa asjad ja olendid ning aja ja ruumi piiride ületamine. Absoniite ei ole loodud: nad ilmuvad – nad on lihtsalt olemas.

Jumaluse Lõplikkuse tasand tähendab absoniitsete reaalsustega seonduvat funktsiooni. Millal iganes ületatakse aeg ja ruum, sündigu see ükskõik millises tervikuniversumi osas, põhjustab selle absoniitse ilmingu Jumaluse Lõplikkuse tegevus. Absoluutne tasand on alguseta, lõputa, ajata ja ruumita. Näiteks Paradiisisaarel pole aega ega ruumi, Paradiisi aegruumiline seisund on absoluutne.

Jumalus on kõige jumaliku allikas. Jumalus on iseloomult ja eranditult jumalik, aga kõik, mis on jumalik, ei tarvitse tingimata olla Jumalus, ehkki seda kooskõlastatakse Jumalusega ning see püüab saavutada Jumalusega mingit ühtsuse faasi – vaimset, mõistuslikku või isikulist.

JUMALIKKUS
on Jumaluse iseloomulik, ühendav ja kooskõlastav omadus. Loodud-olendid mõistavad jumalikkust kui tõde, ilu ja headust; isiksuses seostub see armastuse, halastuse ja teenimisega; mitteisikulistel tasanditel avaldub see õigluse võimu ja suveräänsusena.

Jumalikkus võib olla täiuslik – täielik – nagu Paradiisi täiuslikkuse eksistentsiaalsel ja looja tasandil; ta võib olla ebatäiuslik nagu aegruumi evolutsiooni kogemuslikul ja loodud-olendite tasandil; ta võib olla ka suhteline, ei täiuslik ega ebatäiuslik, nagu on Havonas eksistentsiaalsete-kogemuslike suhete teatud tasanditel.

Kui üritame aduda täius kõigis suhtelisuse faasides ja vormides, puutume kokku seitsme võimaliku variandiga:
1) Absoluutne täius kõikides aspektides;
2) Absoluutne täitus mõnes faasis ja suhteline täius kõikides teistes aspektides;
3) Absoluutsed, suhtelised ja ebatäiuslikud aspektid erinevates seostes;
4) Absoluutne täius mõnes suhtes, ebatäiuslikkus kõikides teistes;
5) Absoluutset täiust mitte üheski suunas, suhteline täius kõikides avaldumisvormides;
6) Absloluutset täiust mitte üheski faasis, suhteline mõnes, ebatäiuslikkus ülejäänud faasides;
7) Absoluutset täiust mitte üheski faasis, suhteline mõnes, ebatäituslikkus ülejäänud faasides;
8) Absoluutset täiust mitte üheski omaduses, ebatäiuslikkus kõigis.

JUMAL
on sõnaline sümbol, mis märgib Jumaluse kõiki isikustumisi. Igal Jumaluse toimimise isikulisel tasandil nõuab termin erinevat definitsiooni ja teda tuleb igal tasandil veel edaspidi ümber defineerida, sest seda terminit võib kasutada Jumaluse erinevate – kooskkõlastatud või alluvate – isikustumiste märkimiseks.

Allikas: Urantia raamat. Urantia Foundation, 2010, lk 1-3.

Fraktaal, Mandelbroti hulk, Belussovi reaktsioon, Turing

Eile õhtul tuli ETV2 pealt huvitav saade AegRuum Kaose salaelu. Keda huvitavad eksistentsiaalsed küsimused, siis soovitan seda vaadata, kui kuskilt on võimalik.

Pakuti välja, et kogu eksistents püsib lihtsal matemaatilisel valemil ning on iseorganiseeruv. Huvitavaid näiteid toodi evolutsiooni kohta – kuidas kõik muutub järjest keerukamaks. Arvutiprogrammiga loodi näitlikult mingi nö inimese alge, kes alguses korralikult püstigi ei seisnud, kuid aja jooksul iga generatsiooniga muutus järjest täiuslikumaks (liigutused jms) ilma inimesepoolse edasise programmeerimiseta. Arutleti, kas eksistents võikski olla näiteks niimoodi loodud, et loomishetkel on paika pandud mingi algoritm ning asi loob ennast ise.
Võtmeisikuteks sellise maailmavaate esitlemisel olid teadlased Turing, Belussov, Mandelbrot. Nende ühiseks nimetajaks võibki nimetada eksistentsi iseorganiseerumise mõtet. Samad mustrid eksistentsis on nii suures kui väikses mastaabis.
Saade rääkis ka kaosest. Newtoni ajal näiteks arvati, et kogu päikesesüsteem töötab nagu masinavärk, kuid kui mingid reeglist tulenevad ebakõlad olid, siis see paigutati kohe välise mõjutuse alla. Nüüd vaadeldi kaost mitte erandina vaid nö korrapärase süsteemi teise otsana, mis peaks tulema samast valemist.

Saate tutvustuse kohaselt manab kaoseteooria tavaliselt silme ette pildid ootamatutest ilmastikunähtustest, majanduslikest krahhidest ja rappa läinud teaduslikest eksperimentidest. Kuid kaosel on ka põnev varjatud pool, mida teadlased on hakanud alles nüüd mõistma. Selles filmis näitab professor Jim Al-Khalil, et kaose saladused kätkevad endas ka vastust paljudele fundamentaalsetele küsimustele ja teaduse mõistatustele: kuidas võib tolmust alguse saanud universum viia mõistusliku eluni ning kuidas sünnib lihtsast keeruline ja korratusest kord? Filmi juhatab sisse Tartu Ülikooli füüsikaprofessor Jaak Kikas. Teda küsitleb Aivi Parijõgi.

Fraktaal

Fraktaal on punktihulk, mis on oma struktuuri igal suurendusel kompleksne ja detailne. Sageli ilmneb igal suurendustel hulga täpseid koopiaid, st et iga väike osa fraktaalist on sarnane kogu fraktaaliga. Näiteks nn Kochi kõver ehk "lumehelves", mille puhul on võrdkülgse kolmnurga külg jaotatud kolmeks võrdseks osaks ja iga külje keskmine osa on asendatud kahe võrdkülgse kolmnurga küljega. Viimased on omakorda jaotatud kolmeks võrdseks osaks ja keskmine osa on asendatud kahe võrdkülgse kolmnurga küljega ja nii edasi ja nii edasi. Fraktaali kujulisi objekte leidub palju ka looduses. Võtame kas või taimed või mäestikud või pilved või rannajoon. Tuntud fraktaal on nn Sierpinski kolmnurk, mis konstrueeritakse kolmnurkade kesklõikude abil. 1970-ndatel aastatel pani fraktaalse geomeetria arengule aluse poola päritolu ameerika matemaatik Benoit Mandelbrot. Tema järgi (Mandelbroti hulk) on nimetatud teisenduse Xn+1=X2n+C koonduvuspiirkond komplekstasandil ja selle värviline graafiline väljendus on ka lausa klassikaline.
(Allikas: http://art.tartu.ee/~illi/kunstigeomeetria/koverad/fraktalid.htm)

Mandelbroti fraktaal

Mandelbroti fraktaal on hulk punktidest, mis moodustavad keeruka tasapinna; äärejoone, mis moodustab murru. Fraktali iga uus suurendusaste toob esile hulgaliselt uusi koopiaid varemnähtud kujutisest.
(Allikas: http://et.wikipedia.7val.com/wiki/Portaal:Matemaatika)

Benoit Mandelbrot

Benoît B. Mandelbrot (20 November 1924 – 14 October 2010) was a French American mathematician. Born in Poland, he moved to France with his family when he was a child. Mandelbrot spent much of his life living and working in the United States, and he acquired dual French and American citizenship.
Mandelbrot worked on a wide range of mathematical problems, including mathematical physics and quantitative finance, but is best known as the father of fractal geometry. He coined the term fractal and described the Mandelbrot set. Mandelbrot extensively popularized his work, writing books and giving lectures aimed at the general public.
(Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Benoit_Mandelbrot)

Belussovi reaktsioon

A Belousov–Zhabotinsky reaction, or BZ reaction, is one of a class of reactions that serve as a classical example of non-equilibrium thermodynamics, resulting in the establishment of a nonlinear chemical oscillator. The only common element in these oscillating systems is the inclusion of bromine and an acid. The reactions are theoretically important in that they show that chemical reactions do not have to be dominated by equilibrium thermodynamic behavior. These reactions are far from equilibrium and remain so for a significant length of time. In this sense, they provide an interesting chemical model of nonequilibrium biological phenomena, and the mathematical models of the BZ reactions themselves are of theoretical interest.
An essential aspect of the BZ reaction is its so called "excitability"; under the influence of stimuli, patterns develop in what would otherwise be a perfectly quiescent medium. Some clock reactions such as Briggs–Rauscher and BZ using the tris(bipyridine)ruthenium(II) chloride as catalyst can be excited into self-organising activity through the influence of light.

The discovery of the phenomenon is credited to Boris Belousov. He noted, some time in the 1950s (various sources date ranges from 1951 to 1958), that in a mix of potassium bromate, cerium(IV) sulfate, propanedioic acid and citric acid in dilute sulfuric acid, the ratio of concentration of the cerium(IV) and cerium(III) ions oscillated, causing the colour of the solution to oscillate between a yellow solution and a colorless solution. This is due to the cerium(IV) ions being reduced by propanedioic acid to cerium(III) ions, which are then oxidized back to cerium(IV) ions by bromate(V) ions.

Belousov made two attempts to publish his finding, but was rejected on the grounds that he could not explain his results to the satisfaction of the editors of the journals to which he submitted his results. His work was finally published in a less respectable, non-reviewed journal.
Later, in 1961, a graduate student named Anatol Zhabotinsky rediscovered this reaction sequence;[2] however, the results of these men's work were still not widely disseminated, and were not known in the West until a conference in Prague in 1968.
There are a number of BZ cocktails available in the chemical literature and on the web. Ferroin, a complex of phenanthroline and iron is a common indicator. These reactions, if carried out in petri dishes, result in the formation first of colored spots. These spots grow into a series of expanding concentric rings or perhaps expanding spirals similar to the patterns generated by a cyclic cellular automaton. The colors disappear if the dishes are shaken, and then reappear. The waves continue until the reagents are consumed. The reaction can also be performed in a beaker using a magnetic stirrer.
Andrew Adamatzky, a computer scientist in the University of the West of England reported on liquid logic gates using the BZ reaction.
Investigators are also exploring the creation of a "wet computer", using self-creating "cells" and other techniques to mimic certain properties of neurons
(Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Belousov%E2%80%93Zhabotinsky_reaction).

Alan Turing

Alan Mathison Turing (23. juuni 1912 London – 7. juuni 1954) oli Briti matemaatik ja krüptoloog, keda loetakse üheks informaatika loojaks.
Tema poolt kirjeldatud Turingi masin on üks algoritmi mõiste mõjukamaid formaliseeringuid. Ka pärineb temalt üks Churchi teesi sõnastus.
Teise maailmasõja ajal tegeles Turing Bletchley Parkis krüptograafiaga. Muuhulgas osales ta sakslaste Enigma murdmisel. Pärast sõda projekteeris ta Londonis Rahvuslikus Füüsikalaboratooriumis ühe esimese programmeeritava elektronarvuti. Tema artikkel "Computing machinery and intelligence" oli teedrajav tehisintellekti alal.
Tollal populaarse vaidluse tõttu, kas masin võib asendada inimest, sõnastas ta Turingi testi, mille järgi saab otsustada, kas tehisintellekt suudab mõelda nii nagu inimene.

Alan Turing lõpetas elu enesetapuga, kui ta homoseksuaalsusega kaasneva turvariski tõttu kõigist salajastest projektidest taandati. Ta tappis end, süües mürgitatud õuna.
(Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Alan_Turing).

Alan Turing would probably have laughed at the idea of being called a great philosopher, or any kind of philosopher. He called himself a mathematician. But his 1950 paper Computing Machinery and Intelligence has become one of the most cited in modern philosophical literature and people are always arguing about it. This is because he brought the new and rigorous mathematical concept of computability to bear on traditional problems of mind and body, free-will and determinism.

Alan Turing did not think small. Along with the origin of universe, and the origin of life, the question of how 'mind' arises in 'matter' is one of the greatest scientific problems. And it involves the questions about freedom and responsibility that people worry about in every aspect of life.
(Allikas: http://www.turing.org.uk/philosophy/index.html).

Pildi allikas,the picture is taken from: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Mandel_zoom_00_mandelbrot_set.jpg

Luuletus

kuulata end kõmisevas kõues
näha pilkases pimeduses
laulda oavarrevihmas

luua lüürilist elu kõrvulukustavas melus
aimata lähenevaid takte
saada meistriks omaenese viisis

olla aususes ihualasti
rebida lahti pulbitsevad hingeväravad
armuda kõigesse mis on

näha küllust eneses ja teises -
ja naeratada seesmises kuldpalees
mis paneb särama Päikesegi.

Kristel Sapas (veebruar 2012)