Päris habras on see elu,
oleks justkui miski lelu,
mis võib laguneda koost,
puruneda mänguhoos.
Üsna habras on see elu -
selles peitub mänguvõlu.
Täitsa lühike on elu,
oleks justkui ööpäev pikk,
ei kesta saa see igavik -
tuleb igal oma aeg.
Päris lühike on elu -
see habras kätte antud lelu.
Autor: Kristel Sapas 30.08.2011
Tuesday, August 30, 2011
Monday, August 22, 2011
Egiptuse alkeemia, kvant-ja newtonliku maailma võrdlus, Belli teoreem
Muistse Egiptuse alkeemikute arvates on meil kaks keha. Esimene, mille nimeks on khat, on lihast ja verest füüsiline keha. Selle kehaga samastame end, selle abil sööme ja joome. See keha elab ja sureb.
Teise keha nimi on Ka ja vahel räägitakse sellest kui eeterteisikust või vaimsest kaksikust. See on meie füüsilise keha (khat) koopia, mis koosneb puhtast energiast, mitte lihast ja verest. Ka-keha läbistab khati (füüsilist keha), ja pole ühtegi khati ehk füüsilise keha osa, mida Ka ei ümbritseks.
Ka-keha muundamine on Egiptuse alkeemia üks põhilisi eesmärke. Enne aga, kui hakkame arutama, kuidas seda teha, on minu arvates õige vaadelda neid kahte keha (Ka-d ja khati) füüsika seisukohast.
Kvantfüüsika
Khat (tihe füüsiline keha) on newtonliku füüsika terminites päris hästi kirjeldatav. Näiteks allub see gravitatsiooniseadustele ja võib üsna suure tõenäosusega ennustada, kus see füüsiliselt paikneb, kui tema liikumise suund ja kiirus meile teada on.
Ka-ga on teisiti. Ka-keha asub väljaspool newtonliku füüsika piire ja kõige paremini kirjeldavad seda kvantfüüsika seadused. Võite nüüd küsida, mis määrab selle, kas keha allub newtonlikele või kvantmehhaanika seadustele? Suurus.
Kehad, mis on suuremad kui tuhandik tolli, alluvad newtonliku mehaanika seadustele, sest neil on küllaldaselt massi (st tihedust või kaalu), et omada gravitatsioonivälja.
Ent kehad, mis on väiksemad kui tuhandik tolli, käituvad teisiti, sest nende tihedus või mass on mingitki mõju omava gravitatsioonivälja tekitamiseks liiga väike. Ka-keha eksisteerib just selles maailmas (kvantmaailmas), sest Ka koosneb peaasjalikult valgusest/energiast, tema mass on aga väga väike.
Kui laskuda keha atomaarsetele ja subatomaarsetele tasanditele, satume täiesti teise maailma. Imeväikesed osakesed, millest keha koosneb, ei allu newtonliku füüsika seadustele ning käituvad hoopis kvantmehaanika seaduste kohaselt.
Kvantmaailm on meie arusaamade järgi ülimalt pentsik. Üks võimalus seda kirjeldada on vaadelda valgusega tehtud eksperimente. Nii näiteks võib valgus esineda kahes täiesti erinevate omadustega vormis – osakeste (footonite) või lainete kujul.
Kõlagu see kui tahes absurdselt, aga kui uurija eeldab, et valgus esineb lainete kujul, siis näibki talle valgus eksperimendi käigus lainetena. Kui aga uurija otsib osakestekujulist valgust, siis näeb ta just seda. Nimelt seisneb üks kvantfüüsika ammune avastus selles, et kvanttasandil puudub objektiivne vaatleja, kuna tulemus on mõjutatav eksperimendi läbiviija taotlusest. Seda seaduspära tuntakse ka Belli teoreemina.
Nii mõjutab uurija taotlus salapärasel kombel aatomisiseste osakeste käitumist. Kuidas see juhtub, pole teadus seni ära seletada suutnud, kuid üldiselt peetakse Belli teoreemi tõele vastavaks.
Füüsikud tõrguvad rakendamast Belli teoreemi väljaspool aatomisiseste osakeste minimaailma. Ja loomulikult sellepärast, et argielu objektid, näiteks piljardikuulid ja raketid, on taotlusega mõjutamiseks liiga suured. Taotlusel teatakse olevat mõju kvanttasandil, mitte aga newtonlikus maailmas.
Ent on üks kummaline koht, kus kvantmaailm kohtub meie newtonliku maailmaga, ja see – oh üllatust – asub meie mõistuses.
Ajukäärude sisemuses on närvirakkude vahel imepisikesed tühimikud. Neid neuronitevahelisi ruumiosi nimetatakse sünapsiteks ja nende tühimike keskmine ulatus (mida oligi arvata) on ligilähedaselt üks tuhandik tolli – seega on tegemist sisnemispunktidega kummalisse kvantsündmuste maailma.
Närviimpulsil tuleb liikuda neuroni lõpuni ja järgmise neuronini jõudmiseks hüpata üle imeväikese sünaptilise vahe. Närviimpulsid sarnanevad tõkkejooksjatega, kes kihutavad neuroni lõpuni ja hüppavad siis üle tõkke. Tegelikult hüppab tõkkest üle väike molekul – neurotransmitter.
Igal suvalisel ajahetkel ületavad tõkkeid tuhanded neurotransmitterid. Ja iga hetk on kvantsündmus, sest nende molekulide väiksus on ligilähedane ühele tuhandikule tollile. See on ka üks põhjus, miks suudavad meie mõtted olla nii üllatavad ja etteennustamatud. Mõned sünaptilisi tõkkeid ületavad neurotransmitterid saavad hüpetega hakkama, teised aga mitte. Ülehüppajad tekitavad järgmises närvirakus vastureaktsiooni. Kui tõkkejooks toimub aju mõtlemisosas (neokorteksis), on tulemuseks mõtlemises kogemus.
Taotlus on oluline mõiste nii kvantfüüsikas kui sisemises alkeemias. Tõepoolest, just mentaalse tähelepanu ja isikliku tahte (taotluse) koosmõjul suudab alkeemik mõjutada oma kehas ja vaimus toimuvaid spetsiifilisi kvantsündmusi.
Sisemine alkeemia, nagu näiteks Egiptuse süsteem, on esmajoones meetod kvantuniversumi muutmiseks. Ka-keha asub kvantmaailmas ja on seetõttu alkeemiku taotluse abil kergesti mõjutatav.
Kvantmaailmas on muudki veidrat. Näiteks pole seal võimalik midagi ette ennustada. Newtonlikus maailmas saab eset visates ennustada, kuhu see kukub, kvantmaailmas mitte. Siin on ainult tõenäosused ja võimalused. Kvantmaailmas ringi lendavad objektid võivad maanduda eeldatavasse kohta, õhus ringiratast tiirutada või hoopis valgusesse hajuda. Võimalused on lõputud.
Kvantmaailmas kohtab teisigi imelikke nähtusi. Kui kaks osakest kvantmaailmas kohtuvad, juhtub midagi kummalist. Mõelge ise: pärast juhuslikku kohtumist lahkuvad mõlemad osakesed ruumis pööreldes endale sobivas suunas, ent kui üks osakestest oma pöörlemise suunda muudab, muudab sedamaid pöörlemise suunda ka teine. Sellist imelikku käitumist ei osata tänaseni usutavalt seletada. Ja ehkki newtonlikus maailmas ei pruugi me sarnaste trikkide pärast muret tunda, on nad kvantmaailma lahutamatu osa.
Nagu öeldud, eksisteerivad mõtted kvantmaailma kummalises hämartsoonis. Pean silmas seda, et mõtted võimaldavad neuroloogilised sündmused (neurotransmitterite hüpped üle sünaptiliste vahede) leiavad kahtlemata aset just kvantmaailmas. Just see kummaline neuroloogiline riugas annab võimaluse mõjutada oma kehas ja vaimus toimuvaid kvantsündmusi.
Millele autor vihjab? Kas sellele, et nii teie kui mina suudame oma füsioloogiat mõttega mõjutada? Just nimelt. See on ka üks põhjustest, miks sisemine alkeemia on nii tõhus. Psühhoneuroimmunoloogia on arstiteaduses suhteliselt uus ala. See keerulise nimega teadusharu uurib, kuidas meie mõtted ja emotsioonid mõjutavad füsioloogiat, eriti just immuunsüsteemi.
Alkeemik katsub muundada mitte valu vaid omaenda teadvust. Selle ülitähtsa muunduse teostumise eest kannab hoolt teadlikkusel põhinev mõte. Nii mõte kui teadlikkus on üürikesed nähtused. Seda saab kinnitada igaüks, kes on püüdnud ükskõik kumba pikemat aega paigal hoida.
Mõttes võime kogeda ka kõike seda, mis on reaalses maailmas võimatu. Reaalse maailma all pean silmas newtonliku argireaalsust – näiteks meie harjumuslikku suhtumist gravitatsioonijõusse. Eeldame, et käest pillatud esemed kukuvad maha. Me ei oota, et nad õhus hõljuksid. Unes võib-olla küll, aga mitte reaalsuses.
Autor pakub lugejatele välja mõtte, et me elame samaaegselt kahes paralleelselt eksisteerivas reaalsuses. Ühega neist oleme hästi tuttavad. See on meie igapäevane maailm – maailm, kus käest pillatud esemed maha kukuvad.
Ent on olemas veel teinegi reaalsus, esimesega samaväärselt tõeline reaalsus, esimesega samaväärselt tõeline. See on kvantmaailma reaalsus, ja kuigi me ei taju lõputut hulka neurotransmittereid, mis hüppavad üle sünaptiliste vahemike, luues pidevalt käesoleva hetke mõttekogemust, leiab see ometi aset. Ja see reaalsus ei ole newtonlik. See on üllatusi ja paradokse tulvil kvantreaalsus.
Lähim kvantmaailmaga sarnanev kogemus on unenägemine. Soovitan suhtuda mõnda kummalisse unenäosündmusesse kui tajutud paralleelrealsusesse, mis pole vähem ega rohkem tõeline kui reaalsuse newtonlik väljendus, see on lihtsalt teistsugune. Lõppude lõpuks on teadusuuringud vähimagi kahtluseta tõestanud, et ei teie ega mina koge reaalsust (olgu see milline tahes) vahetult. Reaalsustaju filtreerivad nii meie piiratud füüsilised meeled kui ka subjekti uskumused ja ootused.
Ka sisemise alkeemia praktiseerimise käigus siseneb alkeemiks unenäotaolisesse meeleseisundisse. Pean seda alkeemiliste meditatsioonide tagajärjel ajus toimunud muutuste tulemuseks. Mitmed sisemise alkeemia praktikad suurendavad ajukoore alfa ja/või teetalainete aktiivsust. Sügavamad teeta-tasandid sarnanevad paljuski unenägemisega. Taolised ärkveluned võimaldada siseneda kogemuslikele tasanditele, kuhu tavalistes ärkveloleku seisundites on võimatu pääseda. Nagu öeldud, võib sisemise alkeemia meetodeid vaadelda kui kvantuniversumi teatud aspektide mõjutamist.
Allikas: T, Kenyon. J, Sion. Magdaleena käsikiri. Horose alkeemia ja Isise seksuaalmaagia, lk 83-90.
Teise keha nimi on Ka ja vahel räägitakse sellest kui eeterteisikust või vaimsest kaksikust. See on meie füüsilise keha (khat) koopia, mis koosneb puhtast energiast, mitte lihast ja verest. Ka-keha läbistab khati (füüsilist keha), ja pole ühtegi khati ehk füüsilise keha osa, mida Ka ei ümbritseks.
Ka-keha muundamine on Egiptuse alkeemia üks põhilisi eesmärke. Enne aga, kui hakkame arutama, kuidas seda teha, on minu arvates õige vaadelda neid kahte keha (Ka-d ja khati) füüsika seisukohast.
Kvantfüüsika
Khat (tihe füüsiline keha) on newtonliku füüsika terminites päris hästi kirjeldatav. Näiteks allub see gravitatsiooniseadustele ja võib üsna suure tõenäosusega ennustada, kus see füüsiliselt paikneb, kui tema liikumise suund ja kiirus meile teada on.
Ka-ga on teisiti. Ka-keha asub väljaspool newtonliku füüsika piire ja kõige paremini kirjeldavad seda kvantfüüsika seadused. Võite nüüd küsida, mis määrab selle, kas keha allub newtonlikele või kvantmehhaanika seadustele? Suurus.
Kehad, mis on suuremad kui tuhandik tolli, alluvad newtonliku mehaanika seadustele, sest neil on küllaldaselt massi (st tihedust või kaalu), et omada gravitatsioonivälja.
Ent kehad, mis on väiksemad kui tuhandik tolli, käituvad teisiti, sest nende tihedus või mass on mingitki mõju omava gravitatsioonivälja tekitamiseks liiga väike. Ka-keha eksisteerib just selles maailmas (kvantmaailmas), sest Ka koosneb peaasjalikult valgusest/energiast, tema mass on aga väga väike.
Kui laskuda keha atomaarsetele ja subatomaarsetele tasanditele, satume täiesti teise maailma. Imeväikesed osakesed, millest keha koosneb, ei allu newtonliku füüsika seadustele ning käituvad hoopis kvantmehaanika seaduste kohaselt.
Kvantmaailm on meie arusaamade järgi ülimalt pentsik. Üks võimalus seda kirjeldada on vaadelda valgusega tehtud eksperimente. Nii näiteks võib valgus esineda kahes täiesti erinevate omadustega vormis – osakeste (footonite) või lainete kujul.
Kõlagu see kui tahes absurdselt, aga kui uurija eeldab, et valgus esineb lainete kujul, siis näibki talle valgus eksperimendi käigus lainetena. Kui aga uurija otsib osakestekujulist valgust, siis näeb ta just seda. Nimelt seisneb üks kvantfüüsika ammune avastus selles, et kvanttasandil puudub objektiivne vaatleja, kuna tulemus on mõjutatav eksperimendi läbiviija taotlusest. Seda seaduspära tuntakse ka Belli teoreemina.
Nii mõjutab uurija taotlus salapärasel kombel aatomisiseste osakeste käitumist. Kuidas see juhtub, pole teadus seni ära seletada suutnud, kuid üldiselt peetakse Belli teoreemi tõele vastavaks.
Füüsikud tõrguvad rakendamast Belli teoreemi väljaspool aatomisiseste osakeste minimaailma. Ja loomulikult sellepärast, et argielu objektid, näiteks piljardikuulid ja raketid, on taotlusega mõjutamiseks liiga suured. Taotlusel teatakse olevat mõju kvanttasandil, mitte aga newtonlikus maailmas.
Ent on üks kummaline koht, kus kvantmaailm kohtub meie newtonliku maailmaga, ja see – oh üllatust – asub meie mõistuses.
Ajukäärude sisemuses on närvirakkude vahel imepisikesed tühimikud. Neid neuronitevahelisi ruumiosi nimetatakse sünapsiteks ja nende tühimike keskmine ulatus (mida oligi arvata) on ligilähedaselt üks tuhandik tolli – seega on tegemist sisnemispunktidega kummalisse kvantsündmuste maailma.
Närviimpulsil tuleb liikuda neuroni lõpuni ja järgmise neuronini jõudmiseks hüpata üle imeväikese sünaptilise vahe. Närviimpulsid sarnanevad tõkkejooksjatega, kes kihutavad neuroni lõpuni ja hüppavad siis üle tõkke. Tegelikult hüppab tõkkest üle väike molekul – neurotransmitter.
Igal suvalisel ajahetkel ületavad tõkkeid tuhanded neurotransmitterid. Ja iga hetk on kvantsündmus, sest nende molekulide väiksus on ligilähedane ühele tuhandikule tollile. See on ka üks põhjus, miks suudavad meie mõtted olla nii üllatavad ja etteennustamatud. Mõned sünaptilisi tõkkeid ületavad neurotransmitterid saavad hüpetega hakkama, teised aga mitte. Ülehüppajad tekitavad järgmises närvirakus vastureaktsiooni. Kui tõkkejooks toimub aju mõtlemisosas (neokorteksis), on tulemuseks mõtlemises kogemus.
Taotlus on oluline mõiste nii kvantfüüsikas kui sisemises alkeemias. Tõepoolest, just mentaalse tähelepanu ja isikliku tahte (taotluse) koosmõjul suudab alkeemik mõjutada oma kehas ja vaimus toimuvaid spetsiifilisi kvantsündmusi.
Sisemine alkeemia, nagu näiteks Egiptuse süsteem, on esmajoones meetod kvantuniversumi muutmiseks. Ka-keha asub kvantmaailmas ja on seetõttu alkeemiku taotluse abil kergesti mõjutatav.
Kvantmaailmas on muudki veidrat. Näiteks pole seal võimalik midagi ette ennustada. Newtonlikus maailmas saab eset visates ennustada, kuhu see kukub, kvantmaailmas mitte. Siin on ainult tõenäosused ja võimalused. Kvantmaailmas ringi lendavad objektid võivad maanduda eeldatavasse kohta, õhus ringiratast tiirutada või hoopis valgusesse hajuda. Võimalused on lõputud.
Kvantmaailmas kohtab teisigi imelikke nähtusi. Kui kaks osakest kvantmaailmas kohtuvad, juhtub midagi kummalist. Mõelge ise: pärast juhuslikku kohtumist lahkuvad mõlemad osakesed ruumis pööreldes endale sobivas suunas, ent kui üks osakestest oma pöörlemise suunda muudab, muudab sedamaid pöörlemise suunda ka teine. Sellist imelikku käitumist ei osata tänaseni usutavalt seletada. Ja ehkki newtonlikus maailmas ei pruugi me sarnaste trikkide pärast muret tunda, on nad kvantmaailma lahutamatu osa.
Nagu öeldud, eksisteerivad mõtted kvantmaailma kummalises hämartsoonis. Pean silmas seda, et mõtted võimaldavad neuroloogilised sündmused (neurotransmitterite hüpped üle sünaptiliste vahede) leiavad kahtlemata aset just kvantmaailmas. Just see kummaline neuroloogiline riugas annab võimaluse mõjutada oma kehas ja vaimus toimuvaid kvantsündmusi.
Millele autor vihjab? Kas sellele, et nii teie kui mina suudame oma füsioloogiat mõttega mõjutada? Just nimelt. See on ka üks põhjustest, miks sisemine alkeemia on nii tõhus. Psühhoneuroimmunoloogia on arstiteaduses suhteliselt uus ala. See keerulise nimega teadusharu uurib, kuidas meie mõtted ja emotsioonid mõjutavad füsioloogiat, eriti just immuunsüsteemi.
Alkeemik katsub muundada mitte valu vaid omaenda teadvust. Selle ülitähtsa muunduse teostumise eest kannab hoolt teadlikkusel põhinev mõte. Nii mõte kui teadlikkus on üürikesed nähtused. Seda saab kinnitada igaüks, kes on püüdnud ükskõik kumba pikemat aega paigal hoida.
Mõttes võime kogeda ka kõike seda, mis on reaalses maailmas võimatu. Reaalse maailma all pean silmas newtonliku argireaalsust – näiteks meie harjumuslikku suhtumist gravitatsioonijõusse. Eeldame, et käest pillatud esemed kukuvad maha. Me ei oota, et nad õhus hõljuksid. Unes võib-olla küll, aga mitte reaalsuses.
Autor pakub lugejatele välja mõtte, et me elame samaaegselt kahes paralleelselt eksisteerivas reaalsuses. Ühega neist oleme hästi tuttavad. See on meie igapäevane maailm – maailm, kus käest pillatud esemed maha kukuvad.
Ent on olemas veel teinegi reaalsus, esimesega samaväärselt tõeline reaalsus, esimesega samaväärselt tõeline. See on kvantmaailma reaalsus, ja kuigi me ei taju lõputut hulka neurotransmittereid, mis hüppavad üle sünaptiliste vahemike, luues pidevalt käesoleva hetke mõttekogemust, leiab see ometi aset. Ja see reaalsus ei ole newtonlik. See on üllatusi ja paradokse tulvil kvantreaalsus.
Lähim kvantmaailmaga sarnanev kogemus on unenägemine. Soovitan suhtuda mõnda kummalisse unenäosündmusesse kui tajutud paralleelrealsusesse, mis pole vähem ega rohkem tõeline kui reaalsuse newtonlik väljendus, see on lihtsalt teistsugune. Lõppude lõpuks on teadusuuringud vähimagi kahtluseta tõestanud, et ei teie ega mina koge reaalsust (olgu see milline tahes) vahetult. Reaalsustaju filtreerivad nii meie piiratud füüsilised meeled kui ka subjekti uskumused ja ootused.
Ka sisemise alkeemia praktiseerimise käigus siseneb alkeemiks unenäotaolisesse meeleseisundisse. Pean seda alkeemiliste meditatsioonide tagajärjel ajus toimunud muutuste tulemuseks. Mitmed sisemise alkeemia praktikad suurendavad ajukoore alfa ja/või teetalainete aktiivsust. Sügavamad teeta-tasandid sarnanevad paljuski unenägemisega. Taolised ärkveluned võimaldada siseneda kogemuslikele tasanditele, kuhu tavalistes ärkveloleku seisundites on võimatu pääseda. Nagu öeldud, võib sisemise alkeemia meetodeid vaadelda kui kvantuniversumi teatud aspektide mõjutamist.
Allikas: T, Kenyon. J, Sion. Magdaleena käsikiri. Horose alkeemia ja Isise seksuaalmaagia, lk 83-90.
Subscribe to:
Posts (Atom)