Kõiksus on energiate tasandil lahutamatu tervik, omavahel põimunud energeetiliste seoste võrgustik. Need seosed ei sõltu ruumilisest kaugusest ega ajast – s.t sündmus, mis kusagil toimub, mõjutab hetkeliselt kõike muud. Kuna ajalist nihet ei ole, siis põhjus ja tagajärg toimuvad samaaegselt.
Energiate maailmas valitseb vastastikkune sõltuvus, läbimine ja ristumine. Erinevad energiavormid mõjutavad üksteist, põimuvad ja loovad uusi struktuure ja liikumissuundi. Ei ole võimalik luua ühtegi mõtte- või tundeenergia vormi, mis mõjutaks ainult ühte kindlat objekti või subjekti. Mõju haarab kogu energiavälja, mõjutades igat selle punkti. Sogyal Rinpoche seletab seda nõnda. Võtkem näiteks puu. Kui öelda „puu“, mõeldakse tavaliselt üsna kindlat määratletud objekti ning teataval tasemel ta seda ongi. Ent lähemal vaatlusel näeme, et lõppkokkuvõttes pole puul iseseisvat olemasolu. Järele mõeldes näeme, et see hajub iseäranis peeneks ja keerukaks seoste võrgustikuks, mis ulatub üle kõiksuse. Lehtedele langev vihm, oksi kõigutav tuul, toitev maapind, aastaajad ja ilm, kuu-, tähe- ja päikesevalgus – kõigil neil on selles puus oma osa. Veelgi enam, puu üle järele mõeldes leiame, et kõik siin maailmas annab oma panuse, et puust saaks see, mis ta on, et seda ei saa silmapilgukski lahutada kõigest muust ning selle olemus muutub vaevumärgatavalt hetkest hetkesse. Tõeline vaimsus tähendabki teadlikkust, et kui me oleme vastastikkuses sõltuvuses kõigest ja kõigist teistest, siis on ka meie kõige pisematel ja tühisematel mõtetel oma tagajärjed kogu kõiksuse ulatuses. Me vastutame kõige eest, mida me teeme, ütleme või mõtleme, vastutame iseenda, kõigi teiste ja üldse kõigi asjade eest, kogu kõiksuse eest.
Ken Wilber, kes on meie aja loetumaid ja mõjukamaid Ameerika filosoofe, on seisukohal, et teaduse puhul peame eristama kitsast ja laia kontseptsiooni. Kitsas teadus tugineb põhiliselt välisele, füüsilisele, sensomotoorsele maailmale. Just seda peetakse harilikult silmas, kui räägitakse „kõvadest teadustest“, nagu füüsikast, keemiast, bioloogiast. Kas see tähendab aga, et teadus ei suuda meile sisemistest sfääridest üldse mitte midagi kõneleda? Kindlasti on olemas ka laiem teadus, mis ei ürita mõista pelgalt kive ja puid, vaid ka inimesi ja mõistust? Humanitaarteadused tegelevad sisemiste seisundite ja kvalitatiivsete uurimismeetoditega. Psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia, lingvistika, semiootika, kognitiivteadused – kõik need „laiad teadused“ üritavad inimteadvuse uurimiseks kasutada üldiselt „teaduslikku“ lähenemist. Tuleb olla väga ettevaatlik, et need lähenemised ei hakkaks pelgalt matkima kitsaste teaduste positivistlikku lihtsust. Sisemistes sfäärides on biosfäär noosfääri osa ja mitte vastupidi. Seega ei vasta tõele, nagu oleksid inimeste meeled (noosfäär) looduse (ehk biosfääri) osa – asi on pigem vastupidine.
Taandades teadvuse seisundi pelgalt ajuseisunditeks, kaotame kõik väärtused. Tulemuseks on diskvalifitseeritud universum. Kui taandame rõõmu serotoniiniks ja moraali dopamiiniks, kui taandame teadvuse närviradadeks ning teadveloleku ühendussüsteemideks ajus, siis kustutame kõiksusest jäägitult väärtuse, tähenduse, sügavuse, jumalikkuse (minu poolt) - me satume lauskmaale.
Üheks imepärasemaks füüsikute avastuseks on see, et kui mateeriat jaotada üha peenemateks osakesteks, siis lõpuks võib jõuda piirini, kus me satume kummalisse maailma, kus kogu olemasolu on vaid osakesed ja lained. Iga ese koosneb aatomitest, iga aatom koosneb aga tuumast ja tema ümber tiirlevatest elektronidest. Nende elektronide hulk ja tiirlemisorbiit annavad igale ainele talle omase võnkumissageduse. Te avastate, et ükskõik millise ainega tegu ka poleks, pole olemas midagi tahket. Selle asemel on olemas vaid lõputult vibreerivad lained. Kõik on pidevas liikumises ja võnkumises (vibratsioonis). Meie silmad võivad küll näha objekte, kuid nad ei suuda näha vibratsioone. Kuid me suudame vibratsioone tajuda. Ka inimesed vibreerivad, neile on omane energia võnkumine ja igal inimesel on oma isiklik, unikaalne võnkesagedus. Kõigil meil on potensiaalis omadus kinni püüda ja tajuda teiste inimeste võnkeid. Enamgi veel, võnkumine pole omane mitte ainult füüsilistele objektidele, vaid ka maailmas toimuvatele ilmingutele ja protsessidele, millel on samuti neile iseloomulik sagedus.
Veel üks füüsikute oluline avastus seisneb selles, et elektron võib avalduda kui osake ja kui laine. Selline muutlik käitumine on omane kõigile elementaarosakestele. Samuti on see iseloomulik kõikidele ilmingutele, mida varem peeti puhtalt lainelisteks. Valgus, gammakiired, raadiolained, röntkengiired – kõik need võivad muutuda lainest osakeseks ja vastupidi. Inimkonnale on kvantreaalsuse tõelise olemuse tundmaõppimine kättesaamatu, sest kõik, mida me puudutame, muutub mateeriaks. Näiteks enamis meist kujutab elektroni ette väikese pöörleva kerana, kuid see on tõest väga kaugel. Ehkki elektron võib vahel käituda kui väike osake, avastasid füüsikud, et tal sõna otseses mõttes puudub külgetõmme. Enamikul meist on raske ette kujutada, sest meie tasandil on kõigel külgetõmbejõud. Ja ikkagi, kui püüaksime elektroni laiust mõõta, siis põrkuksime lahendamatule olukorrale, sest elektron pole objekt selles mõttes, nagu me seda ette kujutame.
D. Bohm, Londoni ülikooli professor, A. Einsteini õpilane, üks väljapaistvamaid kvantfüüsika spetsialiste arvas, et on olemas veel palju sügavam reaalsus subkvandilisel tasandil, mis alles ootab avastamist. Ta nimetas oma hüpoteetilise välja kvantpotensiaaliks ja eeldas, et nagu gravitatsioongi läbistab see kogu ruumi. Kuid erinevalt gravitatsiooni-, magnet- ja teistest väljadest selle välja mõju vahemaa taha ei vähene. Vaatamata uue välja küllaltki peenele olemusele, on tema jõud jaotunud ühtlaselt kogu ruumis.
1943. a alustas D. Bohm tõsiseid laborikatseid plasmaga. Plasma on gaas, mis koosneb suurest hulgast elektronidest ning positiivselt laetud ioonidest ja aatomitest. Oma üllatuseks avastas Bohm, et plasmas lakkasid elektronid käitumast iseseisvate osakestena ning muutusid kollektiivse terviku osadeks. Samal ajal kui elektronide individuaalne liikumine oli juhusliku iseloomuga, ilmutas suurem osa plasma elektrone efekte, millel oli imepäraselt organiseeritud iseloom. Plasma regenereeris pidevalt iseennast nagu mingi amööb ning ümbritses kõiki võõrkehi – ta käitus nagu elusorganism, mille elusasse rakku satub võõrkeha. Bohm oli sedavõrd rabatud organiseerivatest omadustest, et rääkis elektronide merest sageli kui „elusolendist“. Ta nägi tervet osakeste ookeani, millest igaüks oleks nagu teadnud, mida teevad ülejäänud triljonid osakesed. Klassikaline teadus on vaadelnud süsteemi kui tema eraldiolevate osade käitumise summat. Ent kvantpotensiaali hüpotees pööras selle vaatenurga „pea peale“, näidates, et osade käitumise määrab tervik.
Holograafia on fotograafiline protsess, milles ühepikkuse lainepikkusega koherentseid laserikiiri kasutatakse kolmemõõtmeliste kujutiste loomiseks ruumis. Hologrammi võib tükeldada paljudeks tükkideks, kuid ikkagi on igaüks neist võimeline looma terviku kujutist. Üks D. Bohmi kõige revolutsioonilisem mõte seisnes selles, et meie igapäevane reaalsus on tegelikult vaid holograafiliste kujutistega täidetud illusioon. Selle sees on olemas palju sügavam olemise tasand – lõputu ja algne reaalsuse tasand - , millest sünnivad kõik objektid ning sealhulgas ka meie füüsilise maailma näilisus analoogiliselt sellega, kuidas holograafilise filmilindi tükkidest sünnib hologramm. Bohm nimetas seda sügavat tasandit implikatiivseks s.o varjatud korrapäraks, samal ajal kui meie olemise tasandit määratleb ta kui eksplikatiivset ehk avatud korrapära. Vastavalt D. Bohmi teooriale kõik, mis on kättesaadav „avaldunud korrapäras“, oli algselt olemas kokkumässitult „varjatud korrapäras“ ning iga „avaldunud korrapära“ osa sisaldab endas informatsiooni „varjatud korrapärast“. Sisuliselt ütleb D. Bohm, et iga kõiksuse osake sisaldab endas informatsiooni kogu kõiksusest. Teiste sõnadega, igas inimeses, isegi igas tema rakus on olemas info kogu kõiksusest. Sisemise kõiksuse mingi aspekt projitseeritakse igale ajahetkele, luues sellega olevikku. Igal hetkel näeme teistsugust maailma. Üks hetkeline maailm mõjutab järgmist hetkelist maailma ja seetõttu meile näib, et tegu on ühe ja sellesama katkematu maailmaga. Selle katkematus maailma loomises on oma osa ka meie teadvusel.
Filmilindil on varjatud korrapära, sest varjatud „patternisse“ – mustrisse (algselt organiseerivad põhimõtted) kodeeritud kujutis – see on ruumis kokkukeritud varjatud täius. Läbi filmilindi projitseeritud hologrammil on avatud korrapära, sest see kujutab endast lahtikeeratud ja nähtavat kujutise versiooni. „Vorm ei ole miski muu kui tühjus, tühjus ei ole miski muu kui vorm,“ ütleb kõige kuulsam budistlik suutra („Südamesuutra“). Pidev dünaamiline, kahe korrapära vaheldumine seletab seda, kuidas osakesed võivad muutuda ühest tüübist teiseks. Et termini „hologramm“ all mõistetakse tavaliselt staatilist kujundit ning see ei anna edasi pidevalt meie kõiksust loovat lõputute kokku- ja lahtimähkumiste dünaamikat ja aktiivset iseloomu, siis eelistab Bohm määratleda kõiksust mitte kui hologrammi, vaid kui „holodünaamikat“.
Vastavalt meie tänapäevasele arusaamisele füüsikast läbivad igat kõiksuse piirkonda erineva pikkusega lainetest koosnevad erinevad väljad. Igal lainel on mõningane energia. Kui füüsikud püüdsid välja arvutada laine poolt kantavat minimaalset energiakogust, siis nad avastasid, et vaakumi iga kuupsentimeeter sisaldab rohkem energiat kui kogu jälgitava universumi kogu mateeria energia. Enamik füüsikuid ignoreerib tohutu energiaookeani olemasolu, sest nagu kala ei näe vett, milles ta ujub, nii ka füüsikud on keskendunud vaid energiaookeanis ujuvatele objektidele, s.t mateeriale.
Vaatamata nähtavale reaalsusele ja tohututele mõõtmetele, ei eksisteeri universum omaette, vaid ta on piisk sellest, mis on temast suurem ja mõistatuslikum. Enamgi veel, ta on sellega võrreldes peaaegu eimiski, vaid tohutu reaalsuse kauge kaja, mööduv vari.
See lõputu energiameri pole ainuke varjatud korrapärasse peidetud olemus. Et varjatud korrapära on kõike olevat ilmutava aluseks, siis peab ta endas sisaldama igat elementaarosakest, mis kunagi on olnud või olema saab, igat mateeria, energia, elu, teadvuse varianti, alates kvasarist kuni Shakespeare`ini, alates DNA kaksikspiraalist kuni jõududeni, mis kontrollivad galaktikate mõõtmeid ja vorme.
Terve rida tänapäeva füüsika uusimaid saavutusi tunnistab, et D. Bohmil võis õigus olla. Isegi kui me ei arvesta suletud energiaookeani, on ruum täidetud valguse ja teiste elektromagmetlainetega, mis pidevalt kattuvad ja on üksteisega vastastikseostes. Nagu me juba teame, on osakesed samal ajal ka lained. See tähendab, et füüsilised objektid ja kõik, mida suudame tunnetada, koosneb tõepoolest interferentsimustritest – fakt, mille taga on kahtlusteta holograafiline põhimõte.
K. Pribrami, Stanfordi ülikooli neurofüsioloogi jaoks tähendas niisugune süntees seda, et objektiivset maailma ei eksisteeri – vähemalt mitte sel moel, millega me harjunud oleme. Tavapärase maailma piiride taga asub tohutu lainete ja sageduste ookean, kusjuures reaalsus näib konkreetne ainult seetõttu, et meie aju muudab holograafilised täpid keppideks, kivideks ja teisteks tuttavateks objektideks, millest meie maailm koosneb. Kuid see ei tähenda, et ei eksisteeri portselantasse või liivaranda. See tähendab lihtsalt seda, et portselanist tassil on oma reaalsuses kaks täiesti erinevat aspekti. Kui ta läbib meie aju läätsi, siis avaldub ta kui tass. Aga kui need läätsed eemaldada, siis tunnetame seda kui interferentsimustrit. Milline neist kujunditest on tõeline, milline vale? Mõlemad on õiged, või kui soovite, siis mõlemad on valed.
Ka meil endil on olemas kaks erinevat reaalsuse aspekti. Me võime vaadelda iseennast kui läbi ruumi liikuvat keha. Või võime vaadelda ennast kui kosmilises hologrammis kokkukeritud interferentsimustrite täppe.
Ortodoksne füüsikateooria kinnitab, et kvantlained mõjutavad osakest mehaaniliselt, juhtides tema käitumist samamoodi, nagu ookeani lained juhivad selles hulpivat pingpongipalli. Bohm arvab, et elektronil on teadvus ning ta kujutab endast ka erakordselt keerulist olemust, mis radikaalselt erineb tänapäevasest vaatenurgast elektronile kui tavalisele, struktuuri mitteomavale täpile. Elektroni ning ka teiste elementaarosakeste aktiivne informatsiooni kasutamine viitab sellele, et võime reageerida mõttele on omane kogu mateeriale.
Mateeria on erilisel moel struktureeritud energia (näiteks elementaarosakesteks, aatomiteks, molekulideks) ja seda juhib informatsioon. Energia võib muutuda mateeriaks, samuti nagu mateeria muutub energiaks.
Võib öelda, et mateeria on tihenenud energia. Mateeria on muundatav – kõik osakesed on muudetavad teiseks. Kõiksuse energia läheb üle ühest seisundist teise ega kao kunagi. Me küll ütleme, et mateeria on energia, kuid samas on nii vale öelda. On olemas miski – paneme talle nimeks „X“ – see, mida me ühest küljest näeme kui mateeriat, teisest aga kui energiat; neid pole kaks. See on ühe olemuse kaks erinevat vormi. Elementaarosakestel on kaks aspekti: seisundi aspekt, mis on aineline osake, ja aja aspekt, mis on energeetiline protsess. Pidevalt muutuv ja ebastabiilne energeetiline protsess annab meile makrotasandil mateeria. Aatomisisesel tasemel pole aineosakesed enam kindlalt määratud kohas ja nad võivad haihtuda energiaks. Seetõttu võib öelda, et „asju“ pole olemas. Need, mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult energeetilised sündmused või jäljed. Tänapäeva füüsika käsitluses ei koosne aine osakestest, vaid energiavoogudest.
Põhimõtteliselt on universum suur mofrogeneetiline väli ehk arenguline ruum, mis ulatub mateeriast meele ja vaimuni ning milles mitmesugused potensiaalid muutuvad tegelikkuseks.
Allikas: „Karma – müüt või tegelikkus“, naumi, autoriõigus: Maare Kivivare
