Mõtlemine?

Täna jäin mõtlema seoste peale, täpsemalt mõtlemise spetsiifika üle. Oli olukord, kus autoga sõites ütlesin elukaaslasele: „ Tore, et Enn (minu vanaonu) kirjutas raamatu „Antarktikast Saaremaani“. Ta vaatas mulle punnisilmil otsa ja küsis suu ammuli, kust selline lause nii äkitsi tuli. Tegelikult ei olnud tegemist seosetu mõtlemisega, vaid eelnevat mõttekäiku ta lihtsalt ei kuulnud. Nimelt, sõitsime autoga ja tema juhtis. Vaatasin teda ja see tundus nii mehelik tegevus olevat. Samas aga Ennu sünnipäeval pakkus ta minule kahvliga torti suhu, mida nägi pealt minu vennanaine, kes oli positiivselt üllatunud ning sõnas, et tema kaasa küll talle torti nii ei paku. Mõtlesin, et tõepoolest teevad seda naised rohkem – nimelt hoolitsevad oma meeste eest, eriti tublid perenaised. Sünnipäevalt jäigi silma üks suurepärane perenaine, kes oli Ennu minia. Ta oli nii lahke ja sõbralik ning muudkui kandis vapralt hoolt kõigi heaolu eest, varustades sealjuures ka toidutagavaraga. Enn mainis sünnipäeval uhkusega, et minia olevat raamatu kirjutanud. Seega on minia lisaks oskusele olla hea perenaine ka raamatu autor. Imetlesin seda mõttes ja mäletasin, et ka minu vanaonu Enn, kes käis kunagi Antarktikas, on kirjutanud raamatu, mille põhikoolis isegi läbi lugesin. Ja siis ütlesin elukaaslasele autos valjult: „ Tore, et Enn kirjutas raamatu Antartikast Saaremaani“.

Ilmselgelt oli seos öeldud lause ja autosõidust saadud emotsioonide vahel.

Samas, mõned mõtted tekivad nö eksprompt. Teod teadagi algavad mõtetest. Näiteks tööl olles on mul enamasti paber ja pastakas käepärast. Vahest tekib mõte, et nüüd tuleb ruttu pastakas kätte võtta ja käel tuld anda. Paberile tekivad igasugused geomeetrilised kujutised ning muud kujutised, millele nimegi anda ei oska. Mõtlengi, et miks selliseid kujutisi tekitan. Miks need tulevad sellised nagu tulevad? Kust tuli pähe mõte, et nüüd võtan kätte pastaka ja hakkan kujutisi joonistama? Vahel näevad need välja nagu ilusad sümbolid, mis on minule arusaamatud, vahel aga täielik sotaputa. Mis tekitab mõtte, mis paneb mu käe äkitselt tööle just selliseid erinevaid kujutisi looma? Äkki on kõige laiem seos selles, et südames olen loominguinimene ja tuletan alateadlikult meelde, et tegeleksin siin elus sellega, mis tõsiselt huvi pakub?!. Vahest on aga need mõtted pandud pähe kuskilt universumist?

Kas meie mõtted on kuskilt poolt meile pähe pandud? Kas keegi juhib meie mõtteid, või juhime neid ise? Siit järelduvalt ka küsimus, kas me ikka oleme oma õnne sepad, või on meie saatus juba varem paika pandud?!...

Mõtlen et...
Miks me oleme ja mis on kõige selle eesmärk suuremas perspektiivis? Kas kuskil on piir? Ei saa ju olla piiri, sest piir eraldaks miski oleva. Kuidas olev tekkis? Aga mitte millestki ei saa ju midagi tekkida ja olev pidi ka kuskil olevas juba omakorda olema. Algset olevat ei saa olemas olla, sest algne olev pidi ka kuskilt tekkima. Järelikult ei saakski mitte midagi olemas olla. Aga see "mitte midagi" on ka ju olev. Kus lõpeb füüsiline maailm ja hakkab astraalilm? Kui tegemist on erinevate tasanditega, siis kas need moodustavad mingi ringi? Samas, ringil on ka ju äär. Kui on mingi äär, siis ääre taga on ka miski olev. Kuna aga olev pidi kuskilt juba tekkima, siis pidi enne seda olev olema, aga mitte millestki ei saa mitte midagi tekkida. Siis tekib küsimus, et mis meie siin siis üldse teeme?


Üle mõistuse!