Mäletad,
tol ehakullasel aal,
kui kollakas kuusirp kelmikalt säras
Seal- suliskuueliste lõõrituse saatel,
avara leivavilja põllu veerel,
julgesid silmadega kugistada-
halja rohu sees õgisid aplalt mu pikka kohevlainelist juust,
mis õrna põhjatuule paituse tõttu veidi lohvakil.
Vaevaline oli hingatagi,
nähes, kuidas valge õhuline kleit tuule käes mu kumerustega ühte sulas...
Neelatasid arglikult...
Tekkis rahutu vaikus...
Kuulda võis vaid tempokaid südamepõkseid...
Aeglaselt suunasime ärevad pilgud teineteisele...
Mu silmad kilasid kirest,
kuigi võtsid mu siidpehme käe
ja suudlesid seda vaevalt puudutadeski...
Mu laud sulgusid iseenesest...
Su karedad käed aga värisesid...
Kui silmad avasin-
ei olnud Sind enam...
Vaid jäljed rohus jäid viivuks mu kaaslasteks...
Miks läksid küll sõnagi lausumata?
Vaid miks!!??
Seal aastaid põlvili Sind pisar silmil ootsin,
kuni näbus usk meisse, lootus...
Lootus...

Kristel Sapas

PS!

Need vabavärsilised luuletused, mis ma siia postitanud olen ja postitan veelgi, on tehtud mitu head aastat tagasi, imestan nüüd isegi, et kuidas osad nii raske sisuga, aga tõenäoliselt olen need kirjutanud oma elu mõnel raskemal perioodil. Võibolla on asi ka selles, et rõõmsat luuletust, mis mind sisemiselt liigutaks, ma kirjutada lihtsalt veel ei oska, aga püüan edaspidi rõõmsamalt kirjutada:)

Päikest kõigile lugejaile!