Mõtlen, et ...

Kogu maailm on täis keemiat, mille väära kasutamise tõttu on peagi oht ulatuslikele negatiivsetele muutustele inimkonna jaoks. Laiutamine ammenduvate maavaradega , nii taime-kui loomaliikide hävitamine, kahjulike ühendite õhkupaiskamine on tänapäeva inimesele vaid tavaline igapäevane tegevus, millest ta ise võibolla arugi ei saa. Kas tõesti mõtleme nii, et pärast meid tulgu või veeuputus? Loomulikult on inimesi, kes üritavad päästa, mis veel päästa annab, et tulevastelgi põlvedel oleks, kus elada. On vastu võetud erinevaid protokolle ja toimunud keskkonnasäästmise teemalisi konventsioone, kuid kas pole juba liiga hilja? Kõik on hakanud vaikselt allamäge veerema: varsti ei kaitse enam osoonikiht ultraviolettkiirguse eest ning maapinnalt võib hävida kõik elav. Huvitav, mis saab tulevikus? Kas teadus areneb nii kaugele, et leida efektiivset kaitset Maale, või kolib tsivilisatsioon muule planeedile, või kõik lihtsalt hävib? Maiad ennustasid oma kalendri järgi juba aastaks 2012 "lõppu". Võibolla ongi kosmiline kataklüsm üks puhastus, mis ei lase meil kõikvõimsateks saada, mis ei lase meil kõike hävitada? Loodan, et kosmiline kataklüsm ei toimuks aeglaselt, nagu inimesed seda praegu sätivad, vaid et kui see toimub, siis nn paugupealt. Aga energia jäävuse seadusesse ma usun- energiat ei teki, ega kao, vaid muutub ühest olekust teise. Võibolla eksisteerime siis muul kujul?

VIIVUST

Armastades viivu-
ripud südamega igavese oleviku hõlmas.
Patseerid mööda fenomenaalset järjejuttu,
mille peategelane Sa ise oled-
Pea meeles- selle episoodid ei kordu iialgi
Kui lubasid hetkel mööduda,
ei vaata ta kõheldeski tagasi.
Paratamatus...
Igatsusest pisaraid varudes võid aga komistada...
Nii nutma jäädki!
Sest kohe jälle lippab sust kaugustesse silmapilk...
Õnne saad tunda vaid-
võttes hetkest naudinguna kõik!
Ja siis järgmisest...
Ja siis järgmisest...
Saad maitsta tüki igavese oleviku imelisusest.



Kristel Sapas